EKA muuseum

Üliõpilane Lapin
Seoses käimasoleva Leo Lapini medali konkursiga, EKA 110 puhul sügisel esmakordselt välja antava uue autasuga, on paslik meenutada vaimuka ja mitmekülgse looja õpiaega omaaegses kunstiinstituudis, aastatel 1966–1971. Vaatlusalune tušijoonistus III kursuse arhitektuuritudengilt on kõike muud kui traditsiooniline modelli järgi tehtud õppetöö. Ühe õrna joonega antud figuur, mis peidetud pooleldi molberti taha, ei ole autorile ilmsesti olnud pildi loomise huvikese. Selleks on ruumi arhitektuuriline keskkond ja sisseseade: valged joonistustahvlid, tühjuse võrdkujud, lõikuvad mustade pindadega, molbertite jalgadest ja akendest moodustatud arhitektuuriliste konstruktsioonide, arhitektoonidega. Selles töös on Lapinit-avangardisti juba selgesti näha.
Lapini koolitöö originaaliga saab kohtuda oktoobris-novembris EKA galeriis toimuval muuseumi näitusel, kus vaatluse all figuuristuudium EKAs kõigis kunstiliikides läbi enam kui 100 aasta.

Leo Lapini medali kavandikonkurss kestab 3. juunini.
Osalema on oodatud igaüks!

Vaata lähemalt:
https://artun.ee/lapin

Foto: Reeli Kõiv

EKA muuseum EKA muuseum on kunsti-, tarbekunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja ajaloo muuseum, mille alusvaraks on

Depot – peegelklaasist avahoidla Rotterdamis

Teine Hollandi muuseumiarhitektuuri vastne huviväärsus, Rotterdamis asuv avatud hoidla põhimõttel loodud Depot (2021) mahutab sealsamas kõrval asuva ja parasjagu remondis oleva kunstimuuseumi – Bojmans van Beuningeni varasid. Peekrikujulise 6-kordse ja ligi 40 m kõrguse hoone kumeral pinnal nihestatult peegelduv linnaruum mängib inimese tajuga. Katusele rajatud kasemetsast avanevad hingematvad vaated linnale. Maja sisemus on lahendatud peaaegu totaalse läbipaistvuse põhimõttel. Depot-i poolt antud hoiatus tundlikumatele inimestele ruumilise keskkonna raskesti talutavuse osas taandus kohapeal viibides siiski põneva ruumikogemuse ees. Liftide kõrvale, keskse trepi lähedusse, on mitmele tasandile paigutatud igast küljest transparentseid ekspositsioonikaste jm pindasid, kuhu välja pandud esemed ilmuvad hoones liikuja vaateväljale erinevate nurkade alt. Samamoodi nagu CC NL-is, on ka siin konservaatorite töökeskkonnad klaasseinte taga. Betoonseintega hoidlad on suletud uste taga, kuid neis on suured aknad, mille kõrval asuvale lülitile vajutades läheb sees tuli põlema – otsekui etruski hauakambrite klaasuste taga – võimaldades põgusalt ladustatut silmitseda. Hoonesse pääseb ka piletiga, kuid kuu aega varem giidituuri broneerinutele, kes riietatakse valgetesse kitlitesse nagu meedikud, näidatakse pisut enam, viiakse ka hoidlatesse. Eri materjalist esemetele on 5 eraldi kliimatsooni. Hoones on ka haridustöö ruumid, samuti mitmed näitusesaalid, millest suurimas olid klaasist paneelidel eksponeeritud kollektsiooni hitid – Rembrandt, Brueghel, Munch, Magritte jpt, võimaldades silmitseda ka teose tagaküljel kajastuvat pildi ajalugu.
Depoti töötajate väide, et avahoidla ca 150000 esemest on vaatajate pilgu all 2/3, on siiski ilmselge liialdus, kuid aimu kaasaegsest hoiustamisest ja eksponeerimisest saab küll. Nii maja ise kui ka selle sisustus on kallis, ületades CC NL ühishoidlat kolmekordselt. Arhitektuuribüroo MVRDV loodud hoone näol on tegu uue sõnaga muuseumimaastikul.



Fotod: R. Kõiv ja A. B. Erikson

EKA muuseum käis Hollandis kogemusi avardamas
Oli olnud külm ja hoovihmadega nädal, kui ühel hommikul laussajus Amersfoort Vathorst rongipeatusest mööda raudteeäärset teed sammudes kasvas varakevadisest metsikust rohelusest ühtäkki välja hele kast – meie reisi peamine sihtpunkt. See oli üks kahest Hollandi uhiuuest muuseumihoidlast – Collectie Centrum Nederland, CCNL (teisest, Rotterdami Depot-ist, tuleb juttu järgmisel nädalal). Meid võtsid vastu algusest peale ideega seotud inimesed, Wim Hoeben ja Graciella Roosien, tutvustades kõigepealt 3-tsoonilise hoone plaani: kollane, hall ja punane: pea, kael ja keha. Pea osas on kontorid ja abiruumid, kaelas konserveerimise- ja fotostuudiod, röntgen, kahjuritõrje külmkambrid, transpordipiirkond. Plaanil punases, 4-korruselises 2 liftiga varustatud keha osas on hoidlad, mis kuuluvad 4 muuseumile, teiste seas Rijksmuseum ning vabaõhumuuseum. Võimalusel on asjad ladustatud temaatiliselt ja kronoloogiliselt. Ei ole nii, et igal asutusel on oma ruumid: riiulid ja kapid hoidlates on märgistatud vastavat asutust tähistava värvilise ruuduga. Hoone osade kliima, turvalisus ja juurdepääs on lahendatud vastavalt vajadustele. Pea osas on suured klaaspinnad, see on meeldivalt avar töökeskkond. Vaated läbi konserveerimisstuudiote klaasseinte annavad aimu, kuidas kollektsiooniga toimetatakse. Hall osa võtab kõige rohkem energiat, mis tuleb päikesepaneelidest katusel; majal on maaküte. Tualettides kasutatakse vihmavett, mida kogutakse lähiümbrusest. Punases osas, kus 39 hoidlas asub varamu poole miljoni museaaliga, ei kohta mingeid gaasiballoone ega ka vee baasil kustutust, sest tuleoht on olematu: puuduvad elektrilised seadmed, akudega tööriistad, võimalikud inimlikud eksimused. Öösel pole hoones kedagi.
Selle hoidla kogude põhjal koostatud näitust nägime Amersfoorti kunstihallis, kuhu kuraator, skulptor Hans op de Beeck oli valinud kunstiteoseid, mis looksid seoseid tema enda skulptuuridega (viimasel fotol). CCNL kollektsioonid on aktiivses kasutuses – iga-aastaselt on museaalide transportimisi sama palju kui on aastas päevi.

Fotod: Reeli Kõiv

EKA muuseumi näitus „Omanäolised omailmad“ EKA raamatukogus

Raamatukogu pikas näitusevitriinis on kõrvuti asetatud kahe eriti omanäolise naisgraafiku diplomitööd vabagraafikas: 1969. aastal lõpetanud Marju Mutsu (1941–1980) ja 1987. aastal graafiku diplomi saanud Reti Saks, tollal Laanemäe (1960). Mõlema käekirjad on sedavõrd isikupärased, et nende tööd on teiste autoritega äravahetamatud algusest peale. Mõlemad kraabivad oma nägemused terava nõelaga metallplaadi happekindlale lakikihile, kasutades oforti. Mõlemad tõlgendavad maailma sügavuti ja suure üldistusjõuga, aga täiesti erineval moel.
Mutsu reibas seeria „Noorus“ koosneb 6 lehest, peakirjadega: Tuul, Tõde, Õrnus, Laul, Kool, Maa. Kohtame Eesti graafikas seninägematuid kujundite uperpalle, vaimukat vihjelisust, pildiruumi fragmentaarsust; tundeelamusi ja loodusfragmentide ilu. Mutsu graafika erilisus seisnes mitte üksi värskuses, vaid ka sügavtrükitehnika võimaluste kompamises, julges katsetamises. Kohati on plaat täielikult trükivärvist puhtaks pühkimata, mis loob maalilisi pingestatud pindu, äratuntava kujundi joonteräga suubub abstraktsiooni. Elurõõmus graafik lahkus meie seast ebaõiglaselt vara, kõigest 39 aastasena.
Reti Saksa 7 lehest koosnev pildirida on minoorsem ja staatilisem. Autor otsib algusest peale vastuseid kõige suurematele ja sügavamatele küsimustele. Kui sügavale, kohati suisa pildipinna sisse võiks proovida minna, näitab leht pealkirjaga Sügav trükk, millised on inimlikud valikud, osutavad tööd Trepp, Pael, Kõndija, kuidas maailma vaadata ja tajuda, on mõistukõneliselt adutav lehtedes Silm silma, Käsi, Pilt. Saksa pildid on oma näolised ka sõna otseses mõttes - metafüüsilises lagedas pildiruumis askeldab pooleldi tardunult lapsnaine, tihti mitmekordses korduses, kes on kunstniku enese nägu. Selline sügavalt sisekaemuslik maailma kompamine on valulik ja nukker, kuid samas rikas ja mitmekihiline.
Näitust saab vaadata juunikuu lõpuni.

Näituse kuraator: Reeli Kõiv.
Fotod: Anu Jalas
Fotodel: Marju Mutsu seeria „Noorus“ ja Reti Saksa seeria „Mängud“
Plakat: Pärtel Eelmere

Endisaegsed kevadekuulutajad

On olnud aegu, mil kevadpäikese saabudes hakkasid muidu halli tänavapilti ilmestama koolide värvilised vormimütsid, teklid, nagu neid kutsuti. See uhkusega kantud peakate, mis näitas kuuluvust, on tänaseks üliõpilaste seas oma sümboolse tähenduse minetanud. EKA muuseumi esemekogusse lisandus hiljuti Elmar Kuusiku tekkel, tema tütretütre annetusena. Elmar Kuusik (1920–2004) õppis Riigi Kunsttööstuskoolis aastatel 1935–1940 dekoratiivmaali; omaaegsel fotol vaatab meile siiralt vastu, tekkel peas, tärganud vuntsiudemega noormees, 17. aastane kunsttööstuskooli õpilane. Tumepunase, rohelise ja valgete rantidega tekli valge kitsa paelaga ääristatud põhja kaunistab lisaks paelast kujundatud ornamendile kolm kilpi – motiiv, mis esines juba Nikolai Triigi kujundatud Eesti Kunstiseltsi embleemil. Kilbimotiiv pärineb algselt keskaja maalermeistrite tsunfti sümboolikast, mis ajapikku teisenedes formeerus kunstide kolmikuna – arhitektuur, maal ja skulptuur. 1980. aastatel kantud teklitel oli tumepunane värv asendunud tumesinisega (violetsega) ning kolme kilbi motiiv sedavõrd stiliseeritud, et kandjad ei teadnud enam nende algset tähendust. Vaata lähemalt: https://www.muis.ee/museaalview/394785 – Tiina Reinsalu tekkel Eesti Ajaloomuuseumis või https://www.muis.ee/museaalview/4034091 – Lea Malini tekkel Eesti Rahva Muuseumis.
EKA vormimütsi ajaloost on teada, et 1920. aastatel võetud Riigi Kunsttööstuskoolis kasutusele lilla kandiga beež tekkel (kuni 1931); 1938. aastal loodud üliõpilaskonvendil Vartuja oli tumesinine purpurse kandiga müts, mille põhjal valge stiliseeritud lumeräitsaka keskel oli punane romb.
Tekli endisest omanikust, Elmar Kuusikust veel niipalju, et ta oli lühikest aega, 1948. aastal, ka Eesti Kunstimuuseumi direktor ning töötas seejärel aasta Kunstide valitsuses, kuid jäi 1950. aastatel sõjatraumade tagajärjel invaliidistununa töö- ja kunstielust kõrvale.

Fotodel (erakogu):
Elmar Kuusiku tekkel
Elmar Kuusik tekliga 2. mail 1937
Riigi Kunsttööstuskooli õpilased teklitega Tallinna Kunstihoone ees 1930. aastate II poolel

Ebatavaline hiidmuna

EKA muuseumi kogusse lisandus hiljuti keraamika osakonna juhataja Kaja Altvee kümnendi tagune portselanist objekt, mitu korda jaanalinnumunast suurem ažuurne kujund. Töö on valminud Ingrid Alliku juhendamisel interpretatsiooniülesande raames, mil üks loodusest võetud vorm tuli teisendada millekski muuks – masinaks, reliikviaks, tarbevormiks vms. Kaja Altvee lähtus viimasest eesmärgist ning muna kujundist, eesmärgiks luua lambikuppel. Kõigepealt treis ta savist suure munakujulise mudeli, millest võttis kipsvormi, mis tuli nii raske, et valamisel läks abi tarvis. „Mäletan, et esimesel korral oli juures terve suur hulk huvilisi ja Leo Rohlin jagas juhiseid, kaua portselanil vormis seista lasta, et sein ikka piisavalt paks tuleks. Lõpuks tuli muna nii paksuseinaline, et minu loodetud läbikumavusest polnud juttugi /…/“. Sama vorm läks käiku veel teinegi kord – autor asetas sinna portselanist treitud linte. Tulemus sai vastupidiselt esimesele nii õhuline ja õrn, et enesekriitiline looja pidas seda ribadest moodustist lambikupliks ebasobivaks. Leo Rohilin öelnud hindamisel humoorikalt, et selle töö kõrval ei julge hingeldadagi! Sama tunnevad nüüd muuseumi töötajad.

EKA muuseum soovib häid lihavõttepühi ja loomerõõme munade värvimisel!

Fotol: Kaja Altvee. Abstraktne vorm. 2013. Poolportselan, treitud ribad, kipsvorm, kõrgkuumus

Foto Kaja Altvee

Väljendada väljendamatut

Tallinna Kunstihoone 2023. aasta kevadsuvel – kõikjal – saalidest ateljeede ja keldriruumideni – on EKA lõpetajate põnevad teosed. Kunstihoone remondi eel on ekalastel erakordne privileeg püüda tähelepanu linna kunstisüdames. Vaatajate samme tasandab suurde saali loodud sakraalne ruum, kiriku pingiread ebatavaliste lauluraamatutega, kuldselt-hõbedaselt helklevad installatsioonid seinal ja põrandal. Taavi Teeveti ehte ja sepise eriala magistritöö, mitmetähendusliku pealkirjaga „Ridadevahelisel teelahkmel“, lummab lavastusliku dramaatikaga. Pühad raamatud neisse süvistatud lohkudesse asendatud kujunditega, tsentrifugaaljõule osutavad kosmilised keerised, otsekui tardunud märgid ilmaruumi tekke aegadest. Raamatud, pühad raamatud, väljendamaks ehk borgeslikku ettekujutust paradiisist kui omamoodi raamatukogust. Magistritaseme noore tarbe(!)kunstniku preemia võitja koguteos on mõjukas nii installatsioonina kui ka üksikosadena, millest mitmed on kantavad ka ehtena ja valik on pandud tallele EKA kunstikogus.

Autor on siiski soovinud, teinud katse loodut sõnastada: “See on teekond inimteadvuse sügavustesse, püüdes sõnastada midagi, mida ei saa sõnadesse panna, arvestades, et sõnad, mis võtavad kogetu kokku neuroloogiliste impulsside kaudu, tuleb veel sõnastada.“ Sõnad sõnadeks, kuid kunsti eelis viimaste ees ongi väljenduse teised kanalid, mida on võimalik tajuda, mitte täielikult sõnadesse valada. Jääme põnevusega ootama varemgi silma paistnud kunstniku järgnevaid tõlgendusi maailmale kaasaegse kunsti võtmes.

Taavi Teevet
Ridadevahelisel teelahkmel
Fragmente installatsioonist, kunstihoone näitusesaali vaated
Fotod Taavi Teevet

Juhendajad: Eve Margus, Piret Hirv

Kadri Mälk

„Diplomitöö teema on lahendatud väga tundlikult, sügavuti, lindude motiivid kaunid ja omanäolised. Email tehniliselt väga kõrge saavutus. Ülimalt õhukesele kohrutatud metallile on joodetud imepeen traat emaili jaoks, emaili erinevates värvides teostus on erakordselt kaunis. Eriliselt töömahukas on olnud punutud nöörkett, peenema osa puhul on kasutatud luupi. /…/ Hindan diplomitööd kõrgeima hindega, kiitus ja lugupidamine!“, kirjutas iseloomustuses Kadri Mälgu diplomitöö juhendaja Leili Kuldkepp 1986. aastal.
EKA professori, silmapaistva ehtekunstniku ja koolkonna looja Kadri Mälgu diplomitöö, ehete komplekt „Veelinnud“, esindavad kunstniku algusaega. Siin on olemas kvaliteedid, mis jäävad Mälgule omaseks ka järgnevas loomingus: hingestatus, väljendusjõud ja eksistentsi piiride kompamine; teatav mütoloogiline tunnetus ning avarad tähendusväljad. Kõige kohal „väga kõrge mõttetasand“, nagu hindas alustava ehtekunstniku vaimsust Leili Kuldkepp.
Selle aasta 27. jaanuaril oleks Kadri Mälk (27.01.1958–1.01.2023) saanud 66 aastaseks. Tema isiksuse ja loomingu mõju ehtekunstnike juhendaja ja inspireerijana on võimatu üle hinnata. Kadri Mälgu eestvõttel astus eest noor ehtekunst rahvusvahelisse kunstiellu.

Fotodel:
Kadri Mälk
Diplomitöö „Veelinnud“: kaks kaelaehet ja vöö
Emailitud hõbe, punumistehnika

Fotod Madis Kurss

EKA muuseum soovib head Eesti Vabariigi aastapäeva! 🇪🇪

--

Pille Veerme
Abstraktne klaasimaal
Tehnika; materjal: Klaasimaal; tahvelklaas, klaasimaali värvid
Mõõtmed: 15x15cm, sügavus 0,3cm

Foto: Mare Saare
Fotod lähemalt: https://metfond.artun.ee/metfond/event_id-4369

Ehtekunsti romantiline mässaja

„Pole kahtlustki, et tegemist on andeka, ereda isiksusega“, kirjutas Rein Metsa diplomitöö, ehete komplekti kohta 1971. aastal Sirbis kunstiteadlane Leo Gens. Rein Mets ise rõhutas oma lõputöö seletuskirjas, et ehted pidid tulema rohkem filosoofilised kui dekoratiivsed, sealjuures õrnad, romantilised ning intiimsed. Neid luues seisnud tal silme ees kindel naise tüüp, miljöö. Mets esitas kaitsmisele 8 kavandit ja 4 ehet materjalis. „Katsetuste käigus jõudsin välja täiesti segatehnikani. Iga ehe on valmistatud erinevates tehnikates – kasutades kõiki tehnikaid. Ühe juures lööb rohkem läbi kas siis sulatus, kohrutus või söövitus, vastavalt sellele, kuidas elu nõudis. Kõiki ehteid ühendab portselan.“ Portselanist detailid valmistas ta portselanitehases. Tööks kulunud koguajaks arvutas autor 500 tundi, liites kompositsiooni kavandamise, metallitööd ja portselani valmistamise aja.

Salme Raunam tunnustas oma loova vaimuga, ehtekunsti uusi tehnilisi ja kunstilisi võtteid toonud juhendatavat: suurepärane joonistaja, hea maitsega, erakordse fantaasiaga ja suurepärane juveliirtehnikate valdaja. Hinde ettepanek: eeskujulik! Retsensent Jüri Arrak, samuti metallikunsti alal lõpetanud kunstnik, polnud samuti kiidusõnadega kitsi ja pakkus hindeks viis pluss, kuid miskipärast sai hindeks diplomil kõigest hea. Kas võis selle põhjuseks olla autori tavanorme trotsiv kirglik natuur?
Eksperimenteerimisvaim saadab Rein Metsa järgnevatki loomingut, juurde tuleb värv emaili ja väärismetallide kaudu, süveneb reaalsust müstikaga põimiv sisuline tähenduslikkus.

Rein Mets (1942–2011)
4 ehet diplomitöö komplektist „Pidulikud kaelaehted“, 1971:

Ripats ketiga
Sulatus, kohrutus, oksüdeerimine, portselani graveerimine
Hõbe 875°, kuld 583°, portselan

Kaelaehe
Kohrutus, sulatus
Hõbe 875, tekstiil

Ripats ketiga
Kohrutus, sulatus
Hõbe 875

Ehisnõel
Kohrutus, oksüdeerimine, portselani graveerimine
Hõbe 875°, kuld 583°, portselan

Fotod: Liina Lõõbas ja Anna Birgitta Erikson

Ehtekunsti klassika
Ehteid on Eestimaa pinnal valmistatud sajandeid. Metallikunsti eriala algusega EKA eelkäijas kunsttööstuskoolis sajand tagasi sai siinmail alguse ka ehtekunstnike koolitamine.
Aino Toppi loodud ehtekomplekti, diplomitööd 1959. aastast, võiks nimetada igas mõttes klassikalise juveliirikunsti näiteks: kasutatud on väärismetalle, vormikõne on sümmeetriline ja ning silma torkab filigraanselt meisterlik käsitööoskus. Juhendaja Ede Kurrel, ehtekunsti eriala esimene lõpetaja 1931. aastal, tunnustas diplomandi head maitset ja tõsist töössesuhtumist. Eeskujulikuks hindas tulemust ka retsensent Juta Vahtramäe: „/…/ hästi mõjub malahhiidi roheline toon koos kullaga, mis omakorda sobib hästi oksüdeeritud hõbedaga. Kaelakee mõjub tervikuna, on ühtlasi lihtne ja pidulik. /…/ ... kuigi sõrmus mõjub pisut kohmakana ja seda just alumise konstruktiivse osa tõttu, mille oleks võinud ära jätta“. Kokkuvõttes sai lõpetaja hindeks hea.
Aino Toppi komplekt on loodud kahe ajastu piiril, sest 1960. aastatel algas uuenemine ja siis joonistuvad juba palju selgemalt välja kunstnike isikupärased käekirjad. Aino Toppi on kooli lõpetamise järel olnud tegev peamiselt kujunduskunstnikuna.

Fotodel:
Aino Toppi (s 1932)
Ehtekomplekt karbiga: 1 käevõru, 1 sõrmus, 1 kaelaehe, 1 paar kõrvarõngaid
1959
Diplomitöö
Hõbe 875°, kuld 583°, malahhiit, kiviistutus, oksüdeerimine
Juhendaja Ede Kurrel

Fotod Liina Lõõbas

Raudne „Klaviatuur“

Metalliga töötav kaasaegne kunstnik, sepp Nils Hint (s 1986) meenutas oma kooliaegset, tema isiklikul ajaskaalal „vana“ tööd (2009): plaat oli kuumaks aetud ja meisliga sai raiutud, nagu šokolaaditahvlit, kuumalt. Tulemus meenutab sülearvuti alumist poolt, tähtede sektorid järgivad traditsioonilist klahvide paigutust, kuid – üllatus - üllatus – lähemal silmitsemisel ei ole nendele raiutud märgid arusaadavad, need on autori sõnutsi tema enda väljamõeldud ruunid, kuigi meenutavad kohati ka sumerite kirja.

Õppeülesandeks oli toona, 15 aastat tagasi, avaliku ruumi objekti loomine. Nils Hint kujutas ette, et tema 1 sm paksusest teraslehest raiutud tahvel tuleks kinnitada kivile, kust avaneb avar panoraamvaade, lisades, et „objekti asukoht peaks pakkuma privaatsust meditatiivseks kasutamiseks.“ Nii saakski kontseptuaalse klaviatuuri kasutaja raudseid nuppe sõrmitsedes manada silme ette mistahes visioone – kas tegelikkuses avaneva vaate teisendeid või isiklikke siseilma nägemusi – vaatevälja piiranguteta ekraanipildi loomine jäänuks teose kasutaja ülesandeks. Kahju, et raudne tahvel ei ole seni füüsilises ruumis omale kohta leidnud, kuid juba mõttemängudki sel teemal on inspireerivad. Infoajastu tehnika külge aheldatud inimesel võiks väikese déjà-vu järel minna mõte rändama ka kaugetesse aegadesse, rauaajastu arheoloogia senitundmata radadele.

Klaviatuur. Kohaspetsiifiline objekt avalikku ruumi
2009
Sepistatud raud
II kursus
Juhendaja Bruno Lillemets

Foto Reeli Kõiv

EKA muuseum EKA muuseum on kunsti-, tarbekunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja ajaloo muuseum, mille alusvaraks on

Ajastu sund
Nõukogude aja kümnendite metallikunsti teiseks suureks valdkonnaks tarbenõude kõrval olid dekoratiivplaadid. Alguses sotsrealistlikud, kuid samm-sammult, kunstivabaduse ja väljendusviiside laienedes juba modernistlikud. Metallikunstniku Helge Raud (Pihelga) IV kursuse töö, figuraalne reljeef „Kangiga“ (1948), kannab ilmselget ajastu pitserit. Kramplik natuuri järgimine, mis teenis ideoloogiat, töö ja tööinimese ülistamist, nullis igasuguse väljendusvabaduse. Tänasel päeval tööd vaadeldes tahaks irooniliselt küsida, kas siis nõukogude ühiskonna suur tehnoloogiline progress ei säästnudki tööinimest raskest füüsilisest pingutusest – raudkangiga kännu kangutamisest, nagu endistel aegadel? Helge Raud, Kristjan Raua tütar, hindas kindlasti oma isa isikupärast inimesekujutust tema rahvapärimuse ainelistes töödes, kuid mistahes vormiotsingud olid selle aja kunstis välistatud. Helge Raud tegi oma lõputöö 1951. aastal samuti reljeefi vallas – paljufiguuriline reljeef, mille keskmes oli töölise ja kunstniku käepigistus, pidi tulema ehitatava kunstifondi (arhitekt Alar Kotli, 1948–1953) stalinistliku raske dekooriga koormatud hoone sissekäigu kohale.
Hiljem ehtekunstnikuna tuntust kogunud Helge Pihelga tegi seinaplaate ka 1970. aastatel, kui sootuks moodsamas, üldistavas kujundikeeles, milles võib leida diskreetseid vihjeid rahvusromantilistele teemadele, mis seovad tema loomingut vaimus Kristjan Raua pärandiga.

Helge Raud (Pihelga) (16. 041925–30.06.2022)
Figuraalne reljeef „Kangiga“
Oletatav valmimisaasta 1948
Vask, kohrutus

Fotograafid: Bruno Lillemets, Kertu Tuberg

Ühe õppeülesande – kohvikannu – kaks nägu

Alates 1960. aastatest on kunstiakadeemia (omaaegse kunstiinstituudi) metallikunsti erialal tähtsal kohal dekoratiivsed tarbenõud. Kümnendist kümnendise valmistati III kursusel tehnoloogia õppeaine raames lauanõusid, mis täna kaunistavad EKA muuseumi fondi riiulit ja tekitavad imetlust oma tehnilises meisterlikkuses ning vormilises mitmekesisuses.

Barokselt ümar ja reipa moega kann, mille autoriks on Rein Mets (1942–2011) on kohrutatud, st metall-lehte on külmalt venitatud ja vormitud ning eri osad on hiljem kokku joodetud. Ane Raunami (s 1959) arhitektooni-laadse geomeetriliselt lakoonilise kannu vaskplaadid on ühendatud jootmise teel, puitosad liimitud. Nähtavasti valiti sobiv tehnika vastavalt kavandi iseloomule. Mõlema töö juhendaja oli Leili Kuldkepp.
Rein Mets lõpetas kunstiinstituudi 1971. aastal, Ane Raunam tosin aastat hiljem ning neist kujunesid omanäolised ehtekunstnikud.

Rein Mets. Kohvikann. 1968–1969. Vask, kohrutus
Ane Raunam. Kohvikann.1980–1981. Vask, puit, jootmine, liimimine

Fotod: Bruno Lillemets ja Kertu Tuberg

Pühapäevane õhtupoolik punetava taeva kõliseva lume ja
külmunud puudega Toome nõlvadel
(Nii kauge paik kodukülast vaadates)
Just nüüd kui videvik katab pildi astun treppidest alla
Kirjutatakse tänane aasta /... /

Ene Mihkelson

Muuseum tervitab uuel aastal oma sõpru!

Ka sel uuel aastaringil, mil täitub EKA muuseumi 5. tegevusaasta, jätkame EKA muuseumi kogu nähtavakstegemist nii MuISis kui ka siinsel platvormil, kostitades lugejaid piltide ja värskete mõtetega.
2024. aastal saab Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitli ja sel puhul väärib esiletõstmist Emajõe Ateenale pühendatud diplomitöö aastast 1993. Graafika eriala lõpetaja Tiina Tarve illustratsioonidel luulevalimikule „Emajõelt Toomele” on mängulised vaated Tartule eriomastele paikadele. Tarve naivistlikus stiilis värvilisel litograafial mõjub ka talvise ahta värvipaletiga pilt reipalt ja lustlikult. Supilinna puitmajade agul või remmelgate vööd Emajõe lumistel kallastel lubaksid mõelda, et pildi valmimise aega saaks määratleda ka tänapäeva, kuid huviäratavaks ajastu kroonikaks on pildi paremas servas markeeritud Kroonuaia (nõuka ajal Komsomoli tänava) pontoonsild. Pontoon-ehk ujuvsild oli erinevatel kujudel linnaolme osa alates II maailmasõja lõpust, kuid asendati viimaks tänase raudbetoonsillaga, mille rajamine algas 1996. aastal, 3 aastat peale illustratsioonide valmimist. Juba 30 aastat on säärane ujuvsild uutele tudengite põlvedele võõras, killuke endist aega, mida meenutavad üksikud ülesvõtted. Tänu sellele on pilt üheaegselt nii sümboolne ja ajatu kui ka ajalooline kujutis Tartu linnast.

Olgem uue aasta hakul uudishimulikud ja terased, võtkem ette jalutuskäike lumistel linnamaastikel, märkamaks jäävat ja muutuvat!

Tiina Tarve. Raamatukujundus ja illustratsioonid luulevalimikule „Emajõelt Toomele".1993. Juhendaja Aarne Mesikäpp. EKAM G 336
Vt lähemalt alates:
https://www.muis.ee/museaalview/4223671
EKAM G329–G336

Pontoonsild Emajõel. Tartu, 1992. Tartu Linnamuuseum

Pontoonsild. Pärast oktoobriparaadi lõppu: õhupallidega lapsed sillal. Tartu, 1984. Foto Aksel Viira. Tartu Linnamuuseum

EKA muuseum soovib helgeid valguse pühi!

Pildil:
Mikk Jäger. Laps. Ca 2010, 2. kursuse töö. Klaas.
Sulatus kips-kaoliinvormi, graveering, lihvimine, poleerimine. 11,5×15,5×4,5

Fotolavastus: Anna Birgitta Erikson

Noppeid EKA praeguselt hindamismaratonilt
EKA muuseum püüab jõudumööda pihta saada detsembrikuistele väljapanekutele EKA galeriis, kus igal hommikul on vaatamiseks uued tööd, et anda õhtul ruumi juba järgmistele. Vabade kunstide teaduskonna joonistuste hindamisel, kus juhendajaks oli Eero Alev, valiti koos õppejõududega muuseumile välja kolm tööd. On rõõm tõdeda, et modelli järgi joonistamine, kui üks baasoskusi, ei ole jäänud ajalukku, vaid oma parimates lahendustes on võrreldav selle distsipliini hiilgeaegade näidetega, ületades akadeemilisi töid autori isikupära julge väljendamise poolest. Kolme sessiooni vältel (kokku 7,5 h) natuurist joonistatud lamav naisakt, nii grafiidi kui ka söejoonistusena ning pilkupüüdev poolfiguur lamavast mehest, mille kohta autor on lisanud kommentaari: „Oma joonistusel „Roheline” /…/ valisin ebatavalise lähenemise, kasutades rohelist kriiti. Valik oli tahtlik, kuna tahtsin uurida, mis viisil koloriidivalik mõjutab, kuidas vaatajad stseeni tajuvad. Loodan, et see äratab uudishimu subjekti emotsionaalse seisundi vastu ja soodustab dialoogi vaatajaga…/


Tööde autorid BKU22:
aktijoonistused: Mia Mai Seppel (grafiit), Sandra Puusepp (süsi);
Hanna Vinter „Roheline“

Fotod: Anna Birgitta Erikson

Emotsioonide pesa
Kuidas väljendada oma tundeid, kui kehakeel jääb teistele mõistetamatuks ning sõnades selgitamine on raske? Nagu mitmete teiste EKA erialade üliõpilased, on Greete Nõgene (Rüütmann) tegelenud sotsiaalse disainiga, loonud laste (eri)vajadusi arvestavaid ja abistavaid teraapiavahendeid. Tema klaasi eriala magistriõppe töö „Emotsioonide pesa“ (2019), koostööprojekt Porkuni Kooliga, koosneb neljast muditavast padjast, mis vastavad neljale emotsioonile: rõõm, kurbus, üllatus ja viha, mida väljendavad miimiliselt külgvaates näod. Patjade täitematerjaliks on klaasgraanulid, mis stimuleerivad ja toetavad füüsilist liikumist. Mida raskem emotsioon, seda raskem on ka padi. Patju saab laduda üksteise peale ringikujulisse vutlarisse, peites või tuues esile just selle emotsiooni, mis parasjagu puudutab. Autor loodab, et selline mänguline pesa aitab erilistel lastel oma emotsioonidega toime tulla, neid avastada ja vajadusel rahuneda. Porkuni kooli padjad olevat juba päris ära mängitud!
Greete Nõgene kunstnikupositsioon väljendab püüet kutsuda disaini kaudu esile muutusi ühiskonnas ja parandada inimeste heaolu. Tema loomingu teeb omapäraseks ka avaram ja valdkondade-ülene lähenemine disainile, luues väärtust läbi suurema kaasamise ja koostöö.
Greete Nõgene on Maks Roosma nimelise loomingulise stipendiumi (antakse EKA klaasi eriala üliõpilastele) 2019/2020. aasta laureaat. Ta on tegev heategevusfondis Aitan Lapsi SA.

Teose kaasautoriks on Luca Pirisi BA (Itaalia)
Juhendajad: Dr Varvara Guljajeva ja Dr Kristi Kuusk

Fotod: A. Teiss ja R. Ollo