Peapiiskop Urmas Viilma

Kolmas etapp Eesti jaakobiteel Tallinnast Läti piirini on läbitud. Täna käis teel Kivi-Vigalast Pärnu-Jaagupisse jalgealt läbi 23 km metsa- ja põlluvaheteid, kruusa ja asfalti. Üle poole Eesti jaakobiteest on seljataga ja kaks kahepäevast etappi oktoobris ja novembris on veel ootamas.

Täna sai jalge alla võetud 31 km pikkune Eesti jaakobitee III palverännu etapi esimese päeva teekond Märjamaalt Kivi-Vigalasse. Tore oli näha teel eelmiste etappide jooksul juba tuttavaks saanud kaasteelisi.

Nagu juba Eesti palverännuteel kombeks, algas ja lõppes päevateekond kirikust. Palve ja õnnistussoovidega saatis palverändurid Märjamaa Maarja kirikust teele õpetaja Illimar Toomet. Pärast pikka mitmetunnist teekonda ja õhtusööki Kivi-Vigala põhikoolis lõpetas päeva õhtupalvus Vigala Maarja kirikus. Palvuse pidas õpetaja Kristiina Jõgi, kes ka ise tänase teekonna kaasa kõndis.

Homme, laupäeval jätkub teekond Kivi-Vigalast Pärnu-Jaagupisse.

Jagan arvamusartiklit ERRi portaalis, kus muuhulgas kirjutan:

Viimastel päevadel üha kõvemini kõlama hakanud sõnumid, et peagi hakatakse inimestel vahet tegema selle alusel, kas oled vaktsineeritud/haiguse läbi põdenud või mitte, lisab oma vabadust hindavatesse noortesse täiskasvanutesse omajagu protestivaimu.

Valitsuse liikmed võivad pressikonverentsil rõhutada mitu korda, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid kui teises lauses hakatakse rääkima juba suve lõpus või varasügisel rakenduvatest piirangutest nende kõigi jaoks, kes pole vaktsineerima läinud, tekib küsimus, mida see vabadus, olla vaktsineerimata, siis ikkagi sisuliselt tähendab.

Täiesti vastuseta on küsimus, kuidas tagada vabadused inimestele, kes tervislikel põhjustel ei ole saanud või tohtinud ennast vaktsineerida.

Tundub ka, et rõhk piirangutest ja erikohtlemisest rääkides hakkab langema meelelahutusele, sh teatrietendustele, kontsertidele, festivalidele ja muudele vaba aja veetmisega seotud tegevustele ja paikadele. See tundub loogiline, sest ükski neist tegevustest ei ole osa inimese põhivabadustest ega -vajadustest. Kuid kas see kultuurivabaduse piiramine kuulub vaba ühiskonna juurde?

/…/

Teatud piirangud ja regulatsioonid viiruse leviku takistamiseks on kirikutes viibides ilmselt ka edaspidi asjakohased ja kindlasti järgime neid sama hoolsalt kui seni. Kuid kirikud jäävad kõigile avatuks, vaatamata sellele, kas Jumala kotta siseneb vaktsineeritud või vaktsineerimata inimene. Patu vastu pole keegi vaktsineeritud ja Jumala armu vajavad kõik inimesed ühtviisi.

Urmas Viilma: patu vastu pole vaktsiini, kirikud jäävad kõigile avatuks Valitsuse liikmed võivad rõhutada, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid kui teises lauses hakatakse rääkima juba suve lõpus või varasügisel rakenduvatest piirangutest nende jaoks, kes pole vaktsineerima läinud, tekib küsimus, mida see vabadus, olla vaktsineerimata, siis ikkagi sisuliselt...

XV Vilsandlaste päevade raames toimus ka esimene kalmistupüha Vilsandi väikesel surnuaial, kus on vaid seitse tähistatud hauda ja viimane matus on toimunud 1948. aastal. Vilsandi saar kuulub Saaremaa Kihelkonna koguduse teenimispiirkonda ehk kihelkonda. Saarel ajaloolist kabelit või kirikut ei ole, samuti on mitmed põlvkonnad vilsandlasi maetud Kihelkonna kalmistule.

II maailmasõja aastail ja vahetult pärast seda püsinud keerulises olukorras takistasid võimud Saaremaa ja Vilsandi vahelist inimeste liikumist, mistõttu ei saanud isegi saarel surnuid vilsandlasi matta Kihelkonna surnuaiale. Seetõttu tuli lahkunud matta Vilsandile ja tekkis väike mitteametlik surnuaed, mille pühitses alles 1997. aastal Kihekonna koguduse vaimulik Rene Reinsoo.

Surnuaiapüha saarel seni peetud ei olnud. Kuna saarel on kogukonna keskel parasjagu toimumas arutelu kalmistu avamiseks uuesti matmiseks nii kirstu- kui urnimatuste tarvis ning Eesti Kunstiakadeemia tudengite kursusetööna on valminud ka kolumbaariumi eskiis, on väike kalmistu tõusnud vilsandlaste jaoks tähelepanu keskmesse.

XV Vilsandlaste päevadel osalejana viisin pühapäeval Vilsandi kalmistul läbi surnuaiapüha jumalateenistuse, millele järgnes arutelu kalmistu tuleviku, sealhulgas surnuaia võimaliku laiendamise ja matmiseks taasavamise küsimuses.

Nädalapäevad on möödas saatuslikust ööst, mil õpetaja Argo Oleski pere kaotas põlengu läbi oma kodu. Suure mure ja traagilise õnnetuse vastukaaluks on sellest sündmusest saanud suur Jumala ime.

Õpetaja Argo koos abikaasa Kadriga on Jumalale tänulikud, et pere jäi terveks ja keegi ei saanud viga. “Paljust, mille tules kaotasime, eriti raamatud ja muusikainstrumendid on loomulikult kahju, kuid pikemas perespektiivis on asjad asendatavad”, ütles Argo, kui temaga eile rääkisin. Argo lisas: “Peamine on - oleme ise kõik perega terved! Oleme südamest tänulikud ka kõigile, kes oma abistava käe ja südame on avanud ja kelle abiga saame taas edasi minna. Aitäh, ka kogu meie kirikule ja eelkõige tänu Jumalale!”

Täna hommiku seisuga on Argo Oleski isiklikule arvele laekunud 201 annetajalt kokku 30 567,37 eurot.

EELK Konsistooriumi arvele on Argo Oleski pere kodu taastamise toetuseks annetanud 274 eraisikut, 24 kogudust, sealhulgas erinevatest konfessioonidest, 4 ettevõttelt, 1 koorikollektiivilt ja noortefestivali JäPe osalejatelt kogusummas 33 161.90 eurot.

Seega, kokku on eraisikutest ja asutustest annetajaid 504 ja annetatud summa täna hommiku seisuga 63 729,27 eurot.

Annetada on endiselt võimalik, et Oleskite perekonda toetada:

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
EE967700771000895492
SWIFT/BIC: LHVBEE22
AS LHV Pank

Ülekande selgitusse kirjutada: “Argo Oleski kodu taastamiseks”.

Suur tänu kõikidele annetajatele ja eestpalvetajatele - te kõik olete osa Jumala imest Argo ja Kadri perele lootuse kinkimisel ja usu kinnitamisel. Heateod ei ole otsa saanud ja palju on inimesi meie ümber, kes hädasolijatele käe ulatavad!

Argo Oleskit tsiteerides: “Usk inimeste headusesse ei olnud ka varem kuhugi kadunud. Kuid inimeste lahkust nähes on suur soov ise teisi aidata veelgi kasvanud!”

Fotol õpetaja Argo Olesk Pindi kirikus 2017. aasta kevadel, mil ametivennal külas käisin.

Pühapäeval, 11. juulil olin kutsutud Eesti läänepoolseima, Kihelkonna kiriku restaureeritud tornikiivrit pühitsema. Rahvast oli ajaloolisele sündmusele kohale tulnud sadades ning kõigi meeleolu oli suviselt rõõmus ja samas pühalik. Jumalateenistusel, kus teenisin koos praost Anti Toplaane ja õpetaja Rene Reinsooga, olin palutud ka jutlustama. Muusikaga teenisid jumalateenistusel tšellist Aare Tammesalu, bass Ain Anger ja organist Piret Aidulo. Koguduse laule saatis organist Ülle Reinsoo.

Jagan siinjuures oma jutlust, milles ka pisut rohkem kirjas Kihelkonna kirikutorni kohta.

-------

Jutlus – 1Kr 3:7-17
Kihelkonna kirikutorni restaureerimisjärgne pühitsemine.
11. juuli 2021, Kihelkonna kirik
Urmas Viilma

"Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:7-17)

Kuulsime täna esimesena loetud kirjakohast, apostel Pauluse kirjast korintlastele 3. peatükist hoone ehitamisest alusele, mis on juba varem kellegi poolt rajatud. Apostel Paulus ütles: „Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!“ (1Kr 3:10)

Kihelkonna kirik on üks vanemaid pühakodasid Saaremaal ja ka kogu Eestis. Selle hoone alusmüürid on rajanud keegi juba 13. sajandi keskpaigas. Pärast seda on hoonet ikka ja jälle tarvis olnud uuendada, restaureerida, pisut ümbergi ehitada – kuid vundament on püsinud sama.

Apostel Paulus ei kõnele aga maisest hoonest, vaid vaimulikust hoonest ja selle vundamendist. Ta ütleb: “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks.” (1Kr 3:11-13) Vundament on kogu hoone alus. Ei ehita ju keegi korralikule vundamendile õlgonni või vastupidi, rasket kivihoonet pehmele maapinnale, kus vundament sootuks puudub. Kes nõnda toimib ei ehita püsivat või vähemalt mitte väärikat hoonet.

Ristiinimestel on oma eluhoone rajamisega lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele ehitada. Suund on kätte näidatud ja meie asi on jätkata samas suunas. Sest ainult siis võime olla kindlad, et hoone, mida oma eluga rajame on õige ja väärikas. Kui muudame suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet, ei ole enam kindel, et oleme teinud seda, mis on õige.

Paulus ju tõdeb: “Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:16-17)

Kihelkonna kirik on toiminud kirikuna läbi sajandite ja sama otstarve saab tal olema jätkuvalt. Tänu Jumalale ja tänu siinse paiga rahvale. Täna sobib meenutada, et eelmise, 2011. aastal peetud rahvaloenduse kohaselt oli Kihelkonna elanike seas kõige enam luterlasi kogu Eestimaal – tervelt kolmandik tol ajal veel iseseisva Kihelkonna valla elanikest. Muidu oli luterlaste arv küsitlejate seas umbes 10-11%. Uus rahvaloendus toimub selle aasta lõpus. Siis paistab, kas olukord on muutunud siin Kihelkonnal veelgi paremaks. Üks on selge, kohalikud vajavad pühakoda ja ka külalistel on siia põhjust tulla, sest ajaloo-, kultuuri- ja eriti kunsti- ja muusikahuvilisel on siin kirikus palju avastada ja imetleda.

Täna oleme siin ka selleks, et restaureerimise järgselt taas pühitseda Kihelkonna kiriku torn. See sihvakas torn ei ole mitte kiriku kõige vanem, vaid võiks öelda üks uuem osa. Ehitatud alles 19. sajandi viimastel aastatel ja saanud seejärel meremeestele orienteerumisel oluliseks maamärgiks. Aastakümneid oli Kihelkonna kiriku läänetorn ka majakaks ning hiljem, kui tuli enam tornis ei plinkinud, lihtsalt meremeestele päevamärgiks. Tegelikult on iga kirikutorn omal kombel majakaks, sest märgib kohta, kust leiab oma elu tarvis juhatust igaüks, kes selle torni järgi orienteerub. Majaka ülesanne on teinekord ka juhatada eemale hukutavatest karidest. Kirikutorn, mille tipus on hoiatava ja südametunnistusele koputava sümbolina kukk, nagu ka Kihelkonna kirikul, aitab just sellise majaka ülesannet täita.

Kihelkonna kiriku läänetorn on täitnud majaka otstarvet läbi sajandi nii otseses kui kaudses tähenduses. Sobilik on siinjuures meenutada täna kuuldud Luuka evangeeliumi kirjakohta, kus Jeesus ütles: „Keegi, kes on süüdanud lambi, ei pane seda peitu ega vaka alla, vaid lambijalale, et sisseastujad näeksid valgust. (Lk 11:33)

Nõnda on iga tegutsev kirik linna või küla keskel valguse näitajaks, moraalseks majakaks, valgustades ja juhatades teed Jumala juurde. Iga vaimulik, kes kirikus kuulutustööd teeb on omal kombel „majakavaht“, kes peab näitama Kristuselt saadud meelevallaga valgust, et keegi ei eksiks teelt.

Inimene võib liikuda majaka suunas, teades, et tee on õige ja turvaline, või hoopis sellest majakast eemalduda. See on inimese vaba tahe ja õigus. Tegelikult ei saa aga Jumalast kaugeneda. Kuidas sa eemaldud õhust, mis on kõikjal meie ümber? Nõnda on ka Jumala Püha Vaim meile kogu aeg lähedal ja ümbritseb meid nagu õhk. Erinevus seisneb selles, milline on meie oma mõtlemine ja hoiak. Kas tunnistame Jumala kohalolu või me hoopis salgame seda – eirame Jumalat, kes tegelikult on kogu aeg meie juures. Seda nimetatakse Jumalale selja pööramiseks, nagu seda tegid Aadam ja Eeva keelatud vilja süües. Jumalale selga pöörates ei kao aga Jumal kuhugi. Ta jääb inimese juurde. Inimene ise pöörab talt pilgu ja sulgeb kõrvad, et mitte kuulda.

Igasse Eesti asulasse sisse sõites näeme, et linna- või asulapiiri tähistab ristküliku kujuline liiklusmärk, millel valgel taustal musta värvi hooned, kirikutorn nende seas. Ennast ilmalikuks riigiks pidavas Eestis on siiski omal moel tähelepanuväärne, et selle liiklusmärgi kujundajad ja kinnitajad ning liiklusseaduse vastuvõtjad Riigikogus, on pidanud oluliseks kujutada asulamärgil kirikuhoonet ega ole sinna paigutanud näiteks moobilimasti. See näitab, et kirik moraalse majakana on meie südamesse kirjutatud. Kuid, kas sellest ka meie elus midagi muutub? Me tahame, et kirikud ja palvemajad oleks olemas, et keegi seal tegutseks, seal küünlaid süütaks, palvetaks, kella helistaks, laulaks ja kõneleks. Kuid, sageli tundub, et seda on vaja kellegi teise jaoks, mitte minu jaoks. Las teised käivad seal...

Kergliiklustee või tänav, mis viib mõnest kirikust vahetult mööda loob head eeldused kirikusse jõudmiseks. Ometi möödub kirikust igapäevaselt palju inimesi, kes sinna kordagi sisse ei astu isegi siis, kui uksed on igapäevaselt pärani valla. Kirikutorn alevisildil näitab, et me elame kristliku kultuuritaustaga maal, kuid kas see väljendub ka milleski muus?

Oleme täna rääkinud kirikust ja kirikutornist kui majakast ning pastorist, kes kirikus inimesi ja Jumalat teenib kui majakavahist. Siin Kihelkonna kirikus on seda „majakavahi“ tööd tegemas samast perest juba teise põlvkonna vaimulik. Nagu isa ees, nii poeg järele. Ja nõnda kokku juba 50 aastat. 15. juulil 1971. aastal määrati Elmar Reinsoo Kihelkonna koguduse õpetajaks ja perekond kolis Saaremaale. Täpselt kümme aastat hiljem, 1981. aastal sai sama pere tütar Ülle Reinsoo Kihelkonna kirikumuusikuks ning veel kümme aastat hiljem 1991. aastal tänane pastor Rene Reinsoo oma isa kõrval praktikandiks ja diakoniks. Veel kümnend hiljem, 2001. aastal sai Renest oma isa emerituuri siirdumise järel Kihelkonna koguduse õpetaja.

Selliseid, perekondlikult kristlikku usku ja traditsioone edasi kandvaid perekondi jääb Eestimaal üha vähemaks. Kristliku hariduse lünklikkus ja puudulikkus iseloomustab ka Eesti kooliharidust. Seda olulisemat rolli täidab ristiinimeste kasvulavana kohalik kogudus ja siin toimuv töö. Nõnda ei ole kogudus ja kirik tänapäeval mitte ainult pühakoda või majakas, vaid ka ristiinimeste kasvulava. Sest ristiinimesed sünnivad tänapäeval just kirikutes ja kogudustes.

Nõnda on iga kirik omal kombel ka ristiinimeste sünnitusmaja, kus iga ristitu sünnib Jumala lapseks. Ja see käib ka kõigi täisealistena ristitute kohta. See, kas inimene ristiinimeseks ka jääb, on juba inimese enda tahteotsuse küsimus. Siis on kirikutorni kujutis alevisildil, kirikukella helina kuma, mis kõlab üle külamaastiku või kajab vastu linnatänavatel meeldetuletuseks, et Jumal ei ole kedagi unustanud ega maha jätnud. Isegi kui pilguga Teda püüda ei saa, on Ta endiselt kohal. Tuleb lihtsalt seada sammud kirikutorni majaka suunas, et saada teada, kuhu siit paistev valgus teed ja õiget suunda näitab. Aamen.

Fotod isiklikust kogust.

Seoses sel nädalal algavate uurimistööde algusega viidi täna, 9. juulil keskpäeval reisiparvlaev “Estonia” vraki asupaigal merel läbi mälestuspalvus, mida juhatas piiskop Tiit Salumäe Eestist. Kaasa teenisid Rootsist piiskop emer Tuulikki Koivunen Bylund, Soomest piiskop emer Kaarlo Kalliala ja õp Eija Kalliala ja Lätist piiskop Einars Alpe.

Piiskop Tiit Salumäe luges seoses parvlaev „Estonia“ vraki uuringute algusega palvusel ette minu pöördumise, mille tekst on lisatud uudislingilt kättesaadav nii eesti, kui ka inglise, rootsi, soome ja läti keeles.

Peapiiskop Urmas Viilma: palvusega austame nende hauarahu, kelle teekond jäi pooleli - e-Kirik EELK veebivärav e-Kirik

PÖÖRDUMINE
seoses parvlaev „Estonia“ vraki uuringute algusega
parvlaeva hukkumispaigas Läänemerel
9. juulil 2021

26. novembril 1994. aastal, kaks kuud pärast „Estonia“ parvlaeva hukkumist sügistormis sama aasta 28. septembril, toimus laeva hukkumiskohal palve- ja õnnistamisjumalateenistus. Sellel jumalateenistusel õnnistas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit lillepärja, mis heideti lainetesse sümboolse märgina „Estonia“ hukkumispaiga pühitsemisest hauaks. Sellest ajast käsitatakse „Estonia“ laevavraki asukohta ja selle lähiümbrust merepõhjas hauapaigana, kus juba üle veerand sajandi lebab koos uppunud laevaga ka sadu reisijaid ja meeskonnaliikmeid. Selle matusepaiga hauarahu kaitseb 1995. aasta veebruaris sõlmitud riikidevaheline kokkulepe.

Ükski kokkulepe, mis keelab isegi karistuse ähvardusel parvlaev „Estonia“ hukkumispaigas hauarahu rikkumist, ei säästa kedagi kahtlustest ega anna vastuseid küsimustele, mis on jäänud vaevama hukkunute lähedasi, aga ka ümberkaudsete riikide avalikkust. Kuni me ei saa teha midagi konkreetset küsimustele vastuste leidmiseks, tuleb teadmatusega leppida. Seni on lohutanud paljusid veendumus, et teadmatus võib vahel anda suurema hingerahu kui kahtlused ja pooltõed. Küsimused siiski jäävad...

Kahekümne kuue aasta eest „Estonia“ hukkumispaigas peetud palvusel lausus peapiiskop Jaan Kiivit: „Iga kaotus, seda enam vapustav kaotus, sunnib meid esitama küsimust: Miks? Neid küsimusi tõuseb lõputu rida. Ja neile ei ole vastust. Minu jaoks aga seisab küsimuste lõputu rea üle veel suurem küsimus: Miks üldse midagi on? Miks üldse on maa ja meri, taevas ja loodus, ja meie – inimesed –, osa sellest kõigest? Miks on sünd ja surm? Miks elu? Miks meie? See saladus sunnib mind vaikima. Selle ees seisan ma aukartuse ja imestusega. Asjad ei ole minu käes ega juhtida. Nad ei ole inimeste käes, nagu arvasin.“

Eksistentsiaalsetele küsimustele vapustavate õnnetuste või katastroofide toimumise kohta saab anda vastuse läbi usu prisma. Kristlik usk kinnitab surma paratamatust, kuid kuulutab ka surma ja kannatuste kaduvust ning elu võitu. Meie usu põhisõnum seisneb surnust ülestõusmise ja igavese elu lootuses.

Uskudes elu võidusse surma üle, tuleb praktilistele ja mõistuspärastele küsimustele otsida vastuseid siiski vahendite abil ja võimalusi kasutades, mis on meie kätte teaduse ja tehnika arenedes antud. Tänapäevaseid tehnilisi seadmeid ja teadmisi kasutades ja „Estonia“ laevavraki juures uuringut korraldades püütaksegi täita teadmatuse lünka. Selleks on saavutatud uuringuteks ka riikidevaheline kokkulepe ja kirikute heakskiit.

Et austada „Estonia“ laevavrakiga merre maetute hauarahu, pidada kalliks kõigi lahkunute mälestust ja osutada lugupidamist nende viimse puhkepaiga vastu, on Eesti, Rootsi, Soome ja Läti kirikute juhid soovinud koostöös uurimist teostavate isikute ja institutsioonidega viia vahetult enne uuringute algust merel läbi mälestuspalvus. See palvus on armastusavaldus kõigile, kelle teekond jäi 28. septembril 1994 pooleli. Nad ei jõudnud kunagi kohale sinna, kuhu olid teel... Kuid me usume, et nad jõudsid koju – igavesse koju.

Palume lahkunud hingedele Jumala rahu ja igavest õndsust. Täname Loojat iga ellujäänu ja päästetu eest, kellele kingiti uus algus järgnevaks eluks. Palume uurimistöödele Jumala õnnistust ja õnnestumist, et võiksime kõik saada rahu südamesse ja hinge.


Urmas Viilma
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Kiriku noortefestival JäPe sai eile Emmause missaga Saaremaa Püha Jakobi kirikus avatud. 8.-11. juulini toimuvale festivalile oli eile pärastlõunase seisuga registreerinud üle saja noore. Festivali pealkiri sellel aastal on "Tule välja!". Mul oli hea meel koos ametivendade Anti Toplaane, Kristjan Luhametsa ja Andrus Mõttusega jumalateenistusel teenida. Armulaua pühistses Kristjan Luhamets ja minul oli rõõm jutlustada kirjakohale Mt 11:25-30, kus Jeesus ütleb: "Tulge minu juurde kõik…”.

Egle Viilma fotod.

Sel nädalal alustatakse parvlaev Estonia hukkumispaigas vraki eeluurimisega, et koguda rohkem infot ja otsida vastuseid küsimustele, mis toimus sel traagilisel ööl, 28. septembril 1994. Selguse saavutamine praeguses pikka aega kestnud teadmatuses on vajalik, et leida lohutust.

Kuna reisiparvlaeva “Estonia” hukkumispaik pühitseti 28. novembril 1994 toimunud rahvusvahelisel oikumeenilisel mälestusjumalateenistusel kõigi parvlaevaga koos hukkunud inimeste viimseks hauapaigaks, toimub vahetult enne uurimistööde algust reisiparvlaev “Estonia” vraki asupaigal merel mälestuspalvus, mille viivad ühiselt läbi Eesti, Soome, Rootsi ja Läti kirikute piiskopid.

9. juulil peavad Eesti, Rootsi, Soome ja Läti piiskopid parvlaeva "Estonia" hukkumispaigas Läänemerel palvuse - e-Kirik EELK veebivärav e-Kirik

Ilus soe suvi toob puhkajatele palju rõõmu, kuid sooja suve varjus on ka kurbi ja traagilisi sündmuseid.

Siinjuures teavitan kõiki oma sõpru ja järgijaid, et küsida teilt abi. Ühte noort Lõuna- Eesti kirikuõpetaja perekonda tabas ööl vastu eilset, 6. juulit löök, mis on perele väga raske kanda. Ilmselt elektrijuhtmestikust, süttis Pindi ja Vastseliina koguduse õpetaja Argo Oleski kodu. Kõik sel saatuslikul ööl kodus olnud pereliikmed pääsesid küll välja, kuid nagu õpetaja Argo Olesk ise mulle ütles, sisse tagasi minna, et midagi tule, suitsu ja muu kahju eest päästa, enam leegid ei lubanud. Jumalale tänu, ei saanud ükski pereliige kannatada, kuid kodu on tugevasti tule ja suitsu tõttu kahjustatud.

Pangalaenu abiga oli põlenud elumaja saanud uue väljanägemise ja lapsed igaüks ka oma toa, mis nüüd on kõik kahjustatud. Kuna laenumaksed lõppesid kevadel, jäi lünk sisse ka kindlustuslepingu sõlmimisele. See tähendab, et abi kindlustuse poolt oodata ei ole.

Praegu on pere lapsed erinevates paikades lähedaste hoole all, kuid Argo koos abikaasa Kadriga on ennast sisse seadnud peavarju saamiseks abihoone ühte ruumi, kus soe suvi laseb viibida. Talveks see ruum perele elamiseks ei sobi ja ka muud vajalikud tingimused elamiseks puuduvad.

Argo Olesk on väga tänulik Jumalale, et pere on terve ja hoitud. Samuti tänab ta paljusid kohalikke inimesi, kes tema peret on juba toetanud esmatarbevahendite ja riietega. Kuid abi on endiselt vaja kodu taastamiseks.

Kokkuleppel õpetaja Argo Oleski, praost Üllar Salumetsa ja kantsler Andrus Mõttusega on kirikuvalitsus algatanud annetuste kogumise õpetaja Argo Oleski pere toetuseks ja nende kodu taastamiseks.

Annetusi saab teha konsistooriumi pangakontole LHV pangas:

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
EE967700771000895492
SWIFT/BIC: LHVBEE22
AS LHV Pank

Ülekande selgitusse kirjutada: “Argo Oleski kodu taastamiseks”.

Palun kõigil võtta Argo pere ka eestpalvesse nii pühapäevastel teenistustel kui ka isiklikel palvehetkedel.

Fotod: Lõuna päästekeskus/Lõuna-Eesti Postimees

Juulikuu esimesel pühapäeval jutlustasin K***a kalmistul peetud surnuaiapüha jumalateenistusel, kus teenisin koos Viru praosti Tauno Toompuu, K***a kogudust teeniva õpetaja Margit Nirgi, jutlustaja ja hingehoidja Aili Ilvese ja kantor-organisti Keio Soomeltiga.

Pärast kalmistupüha jumalateenistust õnnistasin sisse K***a kalmistu kõrval asuva ja värskelt rekonstrueeritud K***a leinamaja. Hoone tegi korda Viru-Nigula vallavalitsus. Mind kutsus hoonet õnnistama vallavanem Einar Vallbaum, kes palus juba hoone remonditööde algusjärgus mul kuupäeva K***asse sõiduks kalendrisse reserveerida. Hoolimata puhkuse perioodist, võtsin sõidu täna K***asse ka ette.

Hoone on avar, hele ja helge ning talvel köetav ja suvel jahutatav. Hoone üks kaunim element on kindlasti kohaliku klaasikunstniku Riho Hüti vitraaž “Elu habras oks”, mille samuti õnnistasin. Kunstiteosel on kujutatud inimese elu oksana, mille lehed eluoksa murdudes taevasse, kus ristikujulised tähed, tõusevad.

Egle Viilma fotod.

Mõne aasta eest lubasin, et ristin isiklikult peredesse sündivad kolmandad ja järgmised lapsed. Eile sain võimaluse oma lubadust täita ühe pere jaoks lausa mitmekordselt, kui Naissaarel ristisin nelikud Lagle, Loore, Luise ja Leene Nirgi, kes järgmisel nädalal tähistavad juba oma neljandat sünnipäeva.

Nelja tüdruku ristimine saarel, mille nimes juba otsene seos just õrnema soo esindajatega, oli üsna sümboolne. Minul ilma tüdrukute isa Johannese ja ema Tiina abita poleks olnud võimalik näo järgi õiget tüdrukut õige nimega seostada. Selleks pidid vanemad kõrvalt nime üle kinnitama, enne kui ristimisvett pähe piserdasin. Ühiselt saime olulise perekondliku ja rõõmsa talitusega lõpuks hakkama.

Egle Viilma fotod.

Laupäeval seati Naissaare Maarja kabelis Rootsi-Mihkli koguduse abiõpetaja ametisse õpetaja Tõnis Kark. Ametisse seadmise viisin läbi koos Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göranssoniga. Omapoolse piiblisalmi ütlesid ametivennale ka praost Ants Tooming, õpetaja Tiit Pädam, õpetaja Arved Ollino ja diakon Herki Talen. Muusikaga teenisid jumalateenistusel organist Maris Oidekivi, tšellol Peeter Paemurru ja flöödil Janika Lentsius.

Naissaar, nagu ka teised Eesti rannarootslaste ajaloolised asualad on Rootsi-Mihkli koguduse teenimispiirkonnaks. Seetõttu oli omal kombel sümboolne abiõpetaja ametisse seada just mõne aasta eest taaspühitsetud Naissaare Maarja kabelis.

Egle Viilma fotod.

Kogudused saavad naasta 1. juulist tavapärasesse viiruse-eelsesse olukorda järgides endiselt desinfitseerimise ja mõistliku hajutatuse nõudeid.

Tänasest naasid kogudused oma tavapärase elukorralduse juurde - e-Kirik EELK veebivärav e-Kirik

Pühapäeval oli mul suur rõõm Rannamõisa kirikus jutlustada ja jumalateenistusel tunnustada Rannamõisa ja Randvere kogudusi pikka aega teenivat õpetajat Aare Kimmelit EELK Kuldristi kandmise loa üleandmisega.

Kuldrist, mida Aare Kimmel kandma hakkab ja mille ametivennale kaela asetasin kuulus varem assessor praost Georg-Voldemar Klausile, kes teenis omal ajal Nõmme Rahu, aga ka Randvere kogudust. Õp Klausi lähedaste, kes kuldristi konsistooriumile annetasid, sooviks oli, et vaimulik, kes hakkab kandma nende isa kuldristi oleks kuidagi seotud nend isa teenitavate kogudustega.

Aare Kimmel on teeninud Rannamõisa koguduse kõrval juba 1998. aastast ka Randvere kogudust nagu teenis seda kogudust Nõmme koguduse kõrval ka õpetaja Klaus.

Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel sai kuldse ametiristi - e-Kirik EELK veebivärav e-Kirik

Täna, enne võidupüha jumalateenistust Paide Püha Risti kirikus oli mul võimalus pooletunniseks neljasilmakohtumiseks peaminister Kaja Kallasega. Alates peaministri ametisse asumisest on sellise kohtumise jaoks olnud seni väga keeruline koroonakriisi tõttu aega leida. Seetõttu toimus see lõpuks täna peaministri ettepanekul Paide kiriku käärkambris.

Lisaks üldiste koostöövõimaluste kaardistamisele, rääkisime peaministriga pikemalt “Pühakodade programmi” taastamise võimalustest ja väljavaadetest. Lisaks said põgusalt käsitletud ja markeeritud usundiõpetuse korraldamise hetkeseis, “Estonia” vraki juures algavate uurimistööde ja sellega seotud hauarahu järgimise ja laeval koos Rootsi, Soome ja võimalusel ka Läti kirikute esindajate osavõtul toimuva mälestusteenistuse korraldamise küsimus.

Tõstatasin ka usuvabaduse järgimise ja avalike jumalateenistuste jätkamise olulisuse koroonaviiruse järjekordse võimaliku laine saabudes. Sellega seoses rõhutas peaminister Kaja Kallas kirikute kaasatuse olulisust nn Valge raamatu täitmisel.

Kuigi kohtumise aeg oli üürike, andis see kinnituse, et riigi ja kiriku koostöö partnerluse tasandil on mõlema poole jaoks oluline ning peab jätkuma nii riigi ja luteri kiriku vahel, kui ka Eesti Kirikute Nõukogu tasemel kõigi suuremate kristlike kirikutega.

Jutlus võidupüha jumalateenistusel Paide Püha Risti kirikus 23. juunil 2021

„Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma. Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.“ Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.” Lk 7:1-10

Tänane päev on kalendris tähistatud eriliselt. Kuna on võidupüha, mis on ühtlasi riigipüha, heisatakse täna riigilipud. Lisaks toimub mitmeid mälestusüritusi, jumalateenistus, maakondadesse läkitatakse laiali võidutuled ning viikse läbi Kaitseliidu paraad, nagu see pikkade aastate kestel juba tavaks on saanud. Vaid korra, eelmisel aastal oli paraadipaus, et vältida koroonaviiruse levikut. Täna oleme tavapärases paraadirütmis tagasi – loodetavasti jäädavalt.

Võidupüha?! Ma ei hakka detailselt meenutama ajaloosündmuseid, mis selle püha meie kalendrisse tõid. Mõtisklen siiski hetke võidupüha tähenduse üle. Selles mõistes on varjul paradoksaalne vastuolu. Võitjaid ei ole kunagi ilma kaotajateta. See tähendab, kui meie tähistame täna võidupüha, võiks keegi kusagil meenutada ja ka mälestada oma kahetsusväärset kaotust. Teame tegelikult, et seda ei toimu. Nende õigusjärglasi, kes Võnnu lahingus saadud kaotust meenutaksid enam polegi. Nii võiks isegi küsida, millist tähendust see võit täna omab, kui isegi see osapool, kellega võideldi, on ajalooks saanud?

Eesti rahva jaoks on aga tänasel võidupühal tähistatav võit oma tähenduselt sümboolsem ja olulisem kui nii mõnigi teine võit Vabadussõja lahingutes. Tunnetuslikult oli see võit eestlaste jaoks revanš mõisnike üle oma sajandeid kestnud rõhumise eest. Just sellisena seda ka 1934. aastal, mil võidupüha riiklikult tähistama hakati, kirjeldati. Rahvus-romantiline patriotism oli siis asjakohane. Ka kindral Laidoner kasutas oma sõdurite motiveerimiseks meelsasti populaarset pilti 700-aastasest orjapõlvest Balti parunite võimu all. Nõnda kõneles ta 18. juunil enne Võnnu lahingut oma diviisikomandöridele: “…ärge unustage, et Landeswehr, see on Balti parunid, on meie verivaenlased, kelle vastu meie ennast kõige jõuga peame kaitsma.” Nõnda oligi Eesti vägede võit Võnnu lahingus Landeswehri üle samal ajal suur kaotus „saksa parunitele“.

Paljudele võib tunduda aga palju olulisemaks võiduks 1920. aastal bolševistliku Venemaaga Tartu rahulepingu sõlmimiseni jõudmine. Selle, meie jaoks sümbolväärtusega lepingu kehtivuse üle teritatakse tänaseni Peipsi järve erinevatel kallastel vastastikku hambaid. Samal ajal püsib sakslastega rahu ilma rahulepingut sõlmimatagi. Isegi pisut kummaline on tänast võidupüha tähistada liitlastele mõeldes, kelle hulgas on ju sakslasedki. Idanaabriga pole me aga kunagi liitlasteks saanud. Ainus liit, mis meil Venemaaga oli, ei olnud oma olemuselt midagi muud kui poole sajandi pikkune vangipõli.

Tegelikult ei tähista tänane võidupüha mitte esmalt võitu Landeswehri üle 1919. aasta suvel Võnnu lahingus, vaid püha, millega tähistame oma esivanemate suutlikkust enese jaoks piisavalt kalliks mõelda oma kodu, pere, maa ja rahvas, et selle nimel asuda võitlusse.

Vabadussõda märgib Eesti maarahva iseseisvaks rahvaks arenemise finaali. Julgen nimetada Vabadussõja lahinguid – valu, kaotuseid ja pisaraid – Eesti rahva sünnitusvaludeks. Ilma selle valu ja vaevata poleks me iseseisvaks rahvaks sündinud ega oleks valmis ka täna Eestimaad oma koduna kaitsma, selle eest hoolt kandma ja selle elanikke oma ligimesteks pidama.

Oma pere ja kodakondsete eest hoole kandmine puudutab füüsilise turvatunde ja kaitse kõrval ka vaimset ja vaimulikku eeskostet, hoolitsemist nii ihuliku kui vaimuliku tervise ja heaolu eest. Täna kuuldud evangeeliumitekstis pöördus Jeesuse poole Kapernauma linna väeülem, kes muretses lausa oma surmasuhu sattunud teenri tervise pärast. Selles pealtnäha lihtsakoelises loos on peidus palju tähendusrikast.

Esmalt on südantsoojendav, et väeülem oma teenri ehk orja tervise pärast nii palju muretseb, et otsustab lausa Jeesust oma palvega tülitada. Mittejuudina ei pöördu ta ise Jeesuse poole, vaid saadab temaga kohtuma omale tuttavad juudi kogudusevanemad, kes tema eest hästi kostaksid. Luukas kirjutab: „Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.” (Lk 7:4-5)

Jeesus asubki palvet kuuldes teele väeülema maja poole. Enne kui ta kohale jõuab on väeülem saatnud Jeesusele vastu oma sõbrad, et nemadki tema eest kostaksid. Alandlikult palub ta oma sõpradel Jeesusele edasi öelda: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” (Lk 7:6-8)

Ehk ongi väeülema usk see, mis selles jutustuses enim tähelepanu köidab. Väeülem ei eeldagi, et Jeesus ise tingimata peaks kohale tulema – piisab, kui Jeesus oma sõnaga distantsilt väeülema teenri tervendab. Jeesus, kes oli puutunud palju kordi kokku haigete ja abivajajatega teadis, kui oluline oli füüsiline kontakt inimestega, kes temalt abi ootasid. Esimest korda puutub ta aga kokku inimesega, kes usub Jeesuse sõna tervendavasse väesse lausa distantsilt. Jeesus isegi imestab selle üle ja lausub endaga kaasas käivale rahvahulgale: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” (Lk 7:9)

Julge tunne on olla nii suure usuga väeülema seltsis lahinguväljal ja oodata temalt käske. Teadmine, et isegi Jeesus kuuleb distantsilt tema palveid ja täidab neid, annab juurde enesekindlust ning julgust. Teadmine, et ka siis, kui oled jäänud võitlusesse üksi, ei ole sa tegelikult üksi, võib mõjutada võitlusvalmidust, võitlusvaimu ja pöörata isegi kaotuse võiduks. Julgustav on seegi, et usk Jumalasse võimaldab isegi otse lahinguväljalt saata palveid Looja poole selleks, et ta hoiaks ja kaitseks koduseid, kes kaugel ja kelle vabaduse ja õnne kaitseks relv tõstetakse.

Iga võitlus peab olema motiveeritud. Mille eest võitlesid meie esivanemad Vabadussõjas? Küllap ikka oma maa, oma rahva – kokkuvõtvalt – oma kodu eest. Pere ja kodu on meie riigi ja rahva kestva tuleviku lootuseks ka täna. Kui pole kodu, ei ole ka vajalikke tingimusi õnneliku perekonna loomiseks. Kui pere ei saa luua või kui pere- ja lähisuhted jäävad ebamääraseks ning lõpuks purunevad sootuks, kukub kokku ka kontseptsioon turvalisest kodust. Kui pole aga kodu, mille nimel näha vaeva, kaua säilib siis riik ja püsib rahvas, mille pärast asuda võitlusse või tuua ohvriks oma elu.

Kuid… iseenesest ei olegi ju riik midagi muud kui kodu. Aamen.

Egle Viilma fotod.