Tallinna Kunstihoone

Meie haridusprogrammide kuraator Olesja Katšanovskaja-Münd Olesja KaMü vestles saatejuhiga "Gorizont" Alina Privalovaga näituse "Keeruline minevik. Jagatud maailm" hariduslikest aspektidest.
Vaata saadet, klipp alates 28:12 minutist: https://jupiterpluss.err.ee/1609427077/letnij-gorizont

Koolid saavad registreeruda siin: https://www.kunstihoone.ee/haridus/

Samuti toimuvad igal laupäeval ja pühapäeval Lasnamäe paviljonis tasuta avalikud publikutuurid näitustel — kell 13 eesti keeles ja kell 15 vene keeles. Tule ja avasta näitust koos meie juhendajatega!
Kunst on haridus, haridus on kunst!

RU:
Наш куратор образовательных программ Олеся Качановская-Мюнд
беседовала с ведущей Алина Привалова об образовательных аспектах выставки "Неудобное прошлое. Связанные миры"
Выставка связана со многими предметами и темами государственной школьной программы.
Кураторы выставки искусствовед Margaret Tali и искусствовед Иева Астаховска. Astahovska

̈itus






tallinnarthall

Kutsume Lasnamäe paviljonis (J. Koorti 24) avastama külluslikult mitmetähenduslikku näitust "Keeruline minevik. Jagatud maailm".

Laupäeval
13.00 - tuur täiskasvanutele eesti keeles. Tulge koos lastega, neile on põnevaid tegevusi!
15.00 - tuur täiskasvanutele vene keeles

Pühapäeval
13.00 - tuur täiskasvanutele eesti keeles
15.00 - tuur täiskasvanutele vene keeles

Tule Kunstihoonesse, kunst avardab maailma!

Sneak-peek tänasest töötajate tuurist vastavataval näitusel 🌸💌Ootame teid täna kell 18.00!

Tallinna Linnagalerii näitus „Koht öö ja päeva vahel“ toob kokku kunstnikud Ann Paljuvälja, Saskia Fischeri ja Sirje Runge. Näitus kutsub mõtisklema ruumi ja aja piiride pinge üle, et tekiks viljakas vahepealsus, millest sünnivad uued ruumikogemused.

Näituse kuraator on Brigit Arop.

29.–31. augustil kutsume osalema Siim Preimani kureeritud näituse “Hellalt hoia mind” finissage'i programmis Medūza galeriis Vilniuses!

KAVA:
* 29.–31. augustil viib Maija Mustonen läbi osalusperformance'it "Praktika". Registreeri siin: https://shorturl.at/pN9B5
* 31. augustil kell 14.00 on võimalik osa saada kuraatorituurist

Loe veel: https://mailchi.mp/kunstihoone/hellalthoiamind-lopetamine

Fotol kaader kunstnik Maija Mustoneni performance’ite seeriast “Re-treat”. Foto autor Kailash.

Märgi kalendris: näitus „Koht öö ja päeva vahel“ avaneb Tallinna Linnagaleriis järgmisel neljapäeval, 29. augustil - https://mailchi.mp/kunstihoone/koht-ja-peva-vahel

Kutsume nädalavahetusel ringkäigule! Muuda oma näitusekogemus rikkalikumaks ja vaata näitust koos giidiga!

Laupäeval ja pühapäeval
Kell 13 eesti keeles
Kell 15 vene keeles.

Näitus “Keeruline minevik. Jagatud maailml” pakub avastusrõõmu, mõtte- ja tundeainest.

Orienteeruvalt 60 minuti jooksul avastame teoste tähenduskihtide põnevat maailma. Osalejatel on soovi korral võimalik ise panustada tõlgenduste paljususse. Arutelu käigus loome mitmekesise tähendusvälja ja süveneme põhjalikumalt eri kunstnike autoripositsioonidesse.

Koht: Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kestvus: ~60 min
Hind: TASUTA!

Tule Kunstihoonesse, kunst avardab maailma!
https://www.kunstihoone.ee/

Alustame Lasnamäe paviljoni näituse „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ kunstnike tutvustamist.

Zuzanna Hertzberg on interdistsiplinaarne kunstnik, kunstiaktivist ja teadlane. Tema looming hõlmab maalikunsti, tekstiile ja kunstiaktivismi avalikud ruumis. Ta loob installatsioone ja kollaaže, kombineerides arhiivimaterjale performatiivsete esitustega. Kunstis käsitleb Hertzberg individuaalse ja kollektiivse mälu põimimise küsimusi. Ta keskendub vähemusrühmade marginaliseerimisega seotud probleemidele ja (eriti naisi puudutavate) ebamugavate narratiivide kustutamise poliitikale ajaloolisest mälust. Lisaks on ta Juudi Antifašistliku Bloki kaasasutaja ja Poola Juudi Ajalooinstituudi Assotsiatsiooni juhatuse liige.

Näitus on avatud K-R 12-18 ja L-P 12-19 aadressil Jaan Koorti 24, Tallinn.

SUKELDUME KUNSTI Tallinna Linnagalerii näitusel „Elephantine lahkub“. Näitus on avatud 25. augustini.
2008. aastal lõi Gintautas Trimakas fotoseeria „Vastused“ (2008. Lamineeritud hõbeželatiintrükk, erinevad mõõdud), mis oli pühendatud tema kolleegidele Ričards Nemeikšisele, Alvydas Lukysele, Vytautas Balčytisele ja Kazė Zimblytėle. Sarja ühendavaks motiiviks on auk taevas. Nii Trimakase varasematel fotodel kui ka tänapäeval loodud valgusobjektidel mängivad taevas ja taevakehad olulist rolli. Pidevalt muutuv taevavõlv toimib Trimakase praktikas ühtaegu kõige ebastabiilsema ja kõige püsivama optilise läätsena, mis heidab päikese igapäevasel teekonnal lakkamatult valgust. Taevas on Trimakase fotodel otseselt seotud kosmilise aja ja inimmastaabist suuremate protsessidega. Taevas oma päikeste, kuude ja pilvedega jääb meie murede, riigipiiride, sidetaristute, majandusvõrgustike ja koduplaneedilt teisele põgeneda plaanivate inimeste soovide suhtes ükskõikseks.

Eksponeeritud fotodel lõi kunstnik enne selge taevas pildistamist filmirulli augu. Need augud ja välja löödud filmitükid muutuvad taeva taustal omamoodi juhuslikeks abstraktseteks taevakehadeks. Selline perforatsioonitehnika viitab tegelikult kahele nähtusele. Esimene on aegunud dokumendi „hävitamine“ selle augustamise näol. Teiseks viitab see nõukogude perioodi poliitilisele rõhumisele, kus inimesed lõikasid auguraudade ja kääridega fotoalbumitest välja pagendatud või tagakiusatud sugulaste näod, varjates sel moel tõendeid oma sugulusest nendega, juhuks, kui album peaks sattuma julgeolekuteenistuse kätte. Ent isegi kui nägu on välja lõigatud, jääb foto alles. Auk muutub hävinud dokumendis vähemalt jäljeks seostest. Samamoodi on juhuslik taevaauk Trimakase kaaskunstnikele pühendatud fotodel vähemalt jälg igapäevaelu ükskõikses tühjuses. Iga pühendus kannab aga isikupärast motiivi. Näiteks vaimustus maalikunstnik Nemeikšis raamidest, nii et talle pühendatud piltidel on kaamera filmikorpusest raamifragmendid. Leedu sotsiaalse maastiku dokumenteerimise poolest tuntud fotograaf Balčytis ei usaldanud fototehnoloogiat ja pildistas samast vaatest alati neli identset kaadrit, viienda aga taevast, et hiljem aru sada, kust filmi lõigata. Trimakas kasutas vastupidist lähenemist, tehes neli võtet taevast ja viimase enda ees avanevast vaatest, mida hiljem lõigata. Sarja viimane pühendus oli maalikunstnik Edvard Munchile, kuigi need fotod on juba ammu kadunud.

Tekst: Edgaras Gerasimovičius
Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

SUKELDUME KUNSTI
Nesim Tahirovići teos „Välgunool, surm ja kurat“ (1993, puit, metall, värv. M. K. Čiurlionise nimelise riikliku kunstimuuseumi kollektsioon) näitusel „Elephantine lahkub“. Sellel pildil on kummaline eksliku omistamise ajalugu. Pikka aega hoiti seda Kaunase kuradimuuseumi kogus kui kahe tundmatu kohaliku rahvakunstniku Ewaldi ja Nesimi 1980. aastate lõpus loodud teost. Ebaselge pole mitte üksnes töö päritolu, vaid ka selle tehnilised ja plastilised omadused ei sobinud kohaliku tavapäraste rahvakunsti käsiöö- ja ikonograafiakategooriatega. Kuna muuseum ei saanud teost vastavalt liigitada, hoidis muuseum seda pikka aega ühes kabinetis avalikkuse silma alt eemal, enne kui otsustas selle välja panna muuseumi fuajeesse. Toonaste muuseumitöötajate sõnul kujutati maalil maailmalõppu ja uue maailma sündi. See ennustas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist – raskesti kujuteldavat, kuid selgelt tuntavat ühe maailmakorra lõppu. Seega oli võimalik, et ootus ja ebakindlus, hirm ja põnevus tuleviku ees vallandasid rahvameistrite kujutlusvõime ja käed, mille tulemusena nad lõid maali, mis oli stiililiselt anomaalne.

Pärast Kaunase kuradimuuseumi hoone restaureerimist 2023. aastal tekkis uus, ametlik narratiiv teose päritolu kohta. Selle maalis 1993. aastal Bosnia kunstnik Nesim Tahirović (1941–2020). Bosnia sõja ajal otsustas kunstnik, et luues maailmalõppu kujutava maali ja asetades selle kurjuse südamesse, aitab ta otsekui tulega tule vastu võideldes kaasa sõja lõpetamisele. Kurjuse südameks nimetas ta Kaunases asuvat kuradimuuseumi, kus asub üle 3000 Vanakurja kujutise. Võime vaid oletada, miks maali tegelik lugu on unustuse hõlma vajunud. Kas see oli liiga laetud, maagilisel viisil liiga realistlik? Samuti on lihtne ette kujutada, et loo teosest, mis ei sobitu ühegi väljakujunenud narratiiviga, võis kergekäeliselt ümber jutustada, nii et selle tehnilised, ikonograafilised ja stilistilised motiivid – omapärane segu modernistlikust kunstist ning kohalikust Bosnia kristlikust ja moslemikunstist – võiksid saada looks teisest, kohalikumast „maailmalõpu“ versioonist. Pärast seda, kui Tahirović maali muuseumile üle andis, jätkus Bosnia sõda veel kaks aastat.

Tekst: Edgaras Gerasimovičius
Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Avasime uue näituse Lasnamäe paviljonis, vaata pildigaleriid siit 🔗 Näitus "Keeruline minevik. Jagatud tulevik" toob kokku keerukad, ebamugavad ja sageli tähelepanuta jäetud ajaloosündmused, vägivaldsed konfliktid ja valusad kaotused ning nende pikaajalise pärandi.

Pildid: Lasnamäe paviljonis avati näitus "Keeruline minevik. Jagatud maailm" 9. augustil avati Lasnamäe paviljonis näitus "Keeruline minevik. Jagatud maailm". Margaret Tali ja Ieva Astahovska kureeritud väljapanek süveneb solidaarsuse, empaatia ja ajaloolise trauma püsiva pärandi teemadesse.

SUKELDUME KUNSTI:
Tallinna Linnagaleriis toimuval näitusel „Elephantine lahkub“ esitletava Agnieszka Polska filmi „Aed“ (2010, HD video, heli, 11'07") peategelane on kunstnik, kes räägib loo, kuidas ta jättis oma märkmed ja visandid Poolasse ning kolis Rootsi, kus loobus kunstitegevusest ja asus aeda harima. Jutustaja jääb kaadrist välja, kuid aeg-ajalt näeme tema musta aednikukostüümi varrukaid ja kinnastes käsi. Hääl räägib, et aias kasvab 12 000 taimeliiki, kirjeldades üksikasjalikult taimede eri kasvuetappe, nendega seotud protsesse ning seemnete valikuks, idandamiseks ja istutamiseks välja töötatud tehnikaid. Ootamatult otsib kinnastatud käsi põõsast välja salapärase musta muna, mis – nagu hääl selgitab – osutub ideaalse kanamuna terasmaketiks.

Polska filmi narratiiv on kummaliselt sarnane salapärase poola kunstniku Paweł Freisleri elulooga. 1960. ja 1970. aastatel tegutsenud kunstnik kolis 1976. aastal Rootsi ja kadus kunstimaastikult. Kunstnik Antje Majewski räägib Freisleri munast:
„1968. aastal oli Freisler alustanud tööd munaga, mille lasi 14. augustil 1969 Laboratorium Sztuki Galerii EL jaoks täppisinstrumentide tehases terasest valada. Algselt nimetas ta seda „Stalowy wzór jajka kurzego“ („Standardne terasest valmistatud kanamuna“). Varsti pärast seda sai sellest „Imperialny wzór jajka kurzego“ („Kanamuna keiserlik standard“), tänapäeval aga nimetatakse seda tavaliselt kas „Stalowe jajo“ („Terasmuna“) või „Das Ei“ („Muna“) või siis lihtsalt „Muna“. Kuna „Muna“ lugu on endiselt pooleli, on ka teose pealkiri endiselt „tööjärgus“ (Paweł Freisler). „Muna“ ei eksponeeritud, vaid usaldati inimeste kätte. Teiste seas kandis seda 1970. aasta veebruarist 1971. aasta veebruarini endaga kaasas populaarne Poola näitleja Wiesław Gołas, kes pidi seda nõudmisel näitama. Muna toodi Pariisi, kus Jean-Paul Belmondo sellele oma auto kapotil ringsõidu korraldas.

Salapärane lugu munast on sama mõistatuslik kui Freisleri teised teosed. Kuigi ta on kunstimaailmast haihtunud, on üksikasjalikud jutustused tema esinemistest jõudnud aeg-ajalt erinevate inimesteni kunstiringkondades. Alles pärast üksikasjade kontrollimist on need kirjeldused osutunud ebatõeseks, ehkki väideti, et need pärinevad otse allikalt. „Aed“ lisab kunstniku eluloole veel ühe süžeeliini, kui ta omandas kunsti loomise viisi, tehes midagi hoopis muud.

Tekst: Edgaras Gerasimovičius
Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Avanädalavahetus jätkub homme giidituuridega! Ootame teid kõiki!

✨ 11. august, pühapäev:
14:00-15:00 - Giidituur eesti keeles�
15:00-16:00 - Giidituur vene keeles

Suur aitäh kõigile, kes eile õhtul Lasnamäe paviljonis meiega liitusid 🎉

Margaret Tali ja Ieva Astahovska kureeritud näitus „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ uurib solidaarsuse, empaatia ja ajalooliste traumade kestvate mõjude teemasid.

.pukyte .g .denmark

📸 Roman-Sten Tõnissoo

AVAMISÜNDMUS TÄNA 👉 „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ avatakse täna, 9. augustil 2024 kell 18:00 Lasnamäe Paviljonis! Liitu meiega!



.pukyte .g



.denmark

KUTSE: Avanädalavahetus näitusel "Keeruline minevik. Jagatud maailm" 09.-11.08.2024 - https://mailchi.mp/kunstihoone/keeruline-minevik-6413224

SUKELDUME KUNSTI:
Tata Frenkel „Kuidas ohutult hõljuda?“ (joonistustesari, performance, erinevad mõõdud, 2024) näitusel „Elephantine lahkub“.

Koidikul on sul aega märkamatult välja hiilida. Ainult sinu jaoks kõrgub pea kohal raadiotaevas, mis ei näita midagi täpset ega anna tõendeid selle kohta, mis sinuga toimub, ja ometi on see suurim vihje.

Näitusel eksponeeritakse kunstnik-teadlase ja tereminimängija Tata Frenkeli pikaformaadilisi visandeid ja diagramme, mis on kogutud mitme aasta jooksul. Teosed on otsekui stsenaariumid verbaalsele jutustusele tehnilistest, biomehaanilistest ja vaimsetest muutustest nagu muutumine Foucault’ pendliks, lõbusatest lennumasinatest, Otto Lilienthali traagilisest saatusest, mis piiras inimeste linnuna lendamise soovi, samuti sellest, kuidas inimene elab mitu korda, Luftmensch’ist – lendavast inimesest, kes ei suuda end maandada, ja tema muutumisest raadiokehaks. Need visuaalsed teosed on loodud ajal, mil kunstnikul oli terviseseisundi tõttu probleeme verbaalse väljendusega, mistõttu need on otsese kunstilise suhtluse metoodiline dokumentatsioon.

Graafikateoste hulgas on ka kangale kantud trükised, algse nimega „Lahtiste hõlmadega mantel“, mis on otsekui poeetiline juhtumianalüüs. Kunstniku sõnul tekitab fantaasiarikas lahtiste hõlmadega mantel ebakindluse, kahtluse, määramatuse ja samas avatuse tunde, kehastades füüsilist kinesteetilist teadvust. Need graafikatööd koosnevad Osip Mandelstamile pühendatud avatud lähtekoodiga arhiivi dokumentidest. Olenemata sellest, kas kujutatakse dramaatilist ruumikaotust või kiile ja mesilasi, mõjuvad pühasid sümboleid meenutavad kujutised lummavalt ning kannavad vaataja kaugetesse sfääridesse.

Tekst: Edgaras Gerasimovičius
Näitusevaated: Roman-Sten Tõnissoo

Otsime osalejaid Norra kunstniku Joel Vedeli kunstiteose loomiseks!

Kas teil on isiklikke mälestusi või kogemusi Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal? Otsime inimesi, kes oleksid valmis jagama oma lugusid ja mõtteid sellest ajaloolisest sündmusest. Võib-olla kogesite seda päeva läbi raadio või televiisori? Soovime väga kuulda teie lugusid!

Kunstnik kutsub koostööd tegema, jutustades oma mälestusi läbi ajaloosündmuse ning seeläbi püüab uus filmiteos avada teist viisi ajaloo jutustamiseks. Sellisena koondab film kokku erinevad videod seoses Eesti iseseisvumisega, kajastades sündmuste vahendamist otse-TV vahendusel.

Osalemine on avatud kõigile, olenemata emakeelest või rahvusest!

Kui soovite osaleda, palun täitke lühike ankeet siin >>>
https://forms.gle/jBMKJVpuDTTTgSrG7

Küsimuste puhul, kirjutage meile otse!

SUKELDUME KUNSTI:
Nagu pealkiri viitab, põhineb Robertas Narkuse teos „Tagasi Prospect Revenge’i“ varasemal teosel. Võib-olla oleks kohasem nimetada seda uusversiooniks algsest Prospect Revenge’i projektist, mille Robertas Narkus töötas välja Londonis Delfina Foundationi residentuuris. Prospect Revenge on idufirma, mis pakub investeerimisskeemi ühiskonnas elavatele inimestele, kes ei suuda soovitud muutusi saavutada.

Prospect Revenge’i ametlikul veebilehel on järgnev tutvustus:
"Kuidas läbi suruda (uusi ideid), kui neid pole kellelegi vaja? Kuidas keskenduda? Kuidas muuta pettumus, meeleheide ja ebakindlus finantsinstrumentideks? Kunstnik Robertas Narkus tutvustab investeerimisskeemi, mis muudab su negatiivsed emotsioonid über-rahalisteks ressurssideks.

Meil, Prospect Revenge’il, on lahendus: ostame välja su ärevuse – ärevuse, mis on põhjustatud prügi sorteerimata jätmisest, sotsiaalmeediasõltuvusest, sõjast, valesti hääletamisest, auto kehvasti parkimisest, ideede tagasilükkamisest, oma naise, mehe või armukese mittekuulamisest, halbadest investeeringutest, viletsast teenindusest, määrdunud kingadest või puhkusereisist Balile.

Ära ütle meile, mida tahta, kuidas olla, mille nimel võidelda. Võidelda? Kas sa teed nalja? Ellu jääda, hästi elada, normaalset elu elada, olla positiivne. Meelerahu on see, mida me tahame. Kas oleme selles süüdi? Kas sina ei tunne oma õlgadel süüd?
Ei, kõik ei saa korda, aga kas see tuleb uudisena? Milleks oodata homset? Lepi sellega, kes sa praegu oled."

Installatsioon koosneb äravisatud kraamist, mitmest lühikesest reklaamvideost, mis selgitavad, kuidas Prospect Revenge’i finantsskeem toimib, ning suurendatud ja püsti asetatud „Kättemaksumündist“. Münt on rahutu hinge kehastus, kes püüdleb muutuste poole, hoolimata andestamatutest asjaoludest. Selle esiküljel on kujutatud avalike suhete maski, mille all peituvad vastuolud, ebakindlus, pelgad oletused ja tõeline otsustavus muutusi ellu viia, meeleheide ja õnn, raev, armastus, alistujad ja mässajad, targad sõnad, pöörased mõtted, ahnus ja suuremeelsus. Tagaküljel on kujutatud keerist, mida kuningas Ubu kuulsalt oma kõhul kandis ja mis kujutab endast igavest liikumist, mis iga keeruga suurendab nii väärtust kui ka otsustavust tegutseda.

Töö, mille looja ja režissöör on Robertas Narkus, kujunduse ja veebilehe autorid Nerijus Rimkus ja Laurynas Montvydas ning 3D modelleerija Antanas Skučas, teostati Euroopa meediakunsti platvormide (EMARE) programmi raames FACT-i keskuses, Euroopa Liidu kultuuriprogrammi „Loov Euroopa“ toetusel.

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

SUKELDUME KUNSTI:
Näitusel „Elephantine lahkub“ on väljas kolm fotodipühhonit Saksa kunstniku Natalie Czechi sarjast „Aknavaated“. Fotod põhinevad ajakirja The New Yorker 1960., 1970. ja 1990. aastate kaaneillustratsioonidel, mis kujutavad erinevaid olukordi läbi akna vaadatuna. Ajakirja kaanest ja sisulehtedest väljalõikeid tehes toob Czech sõna-sõnalt esile erinevate autorite luuletusi. Aknavaated muutuvad pingeväljaks sisemise ja välise ning pildi ja teksti vahel. Fotod on tehtud Covid-19 liikumiskeelu ajal ning on justkui meditatsioonid, mis tegelevad radikaalsete poliitiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste muutustega, moonutustega inimsuhetes ning kauguse ja intiimsuse tajumisega üldiselt. Kunstiteosed esitavad küsimuse: „Millist mõju avaldas ruumiline, sotsiaalne ja meediaga seotud piiratus vaatele „väljapoole“?“ Samal ajal saavad neist omaette ümbermõtestatud läheduse ja kauguse kaardid, mis toovad illustreeritud linnaelu pinnal esile inimeste varjatud hääled.

André Francois’ 1977. aastal avaldatud kaaneillustratsioonil põhineval tööl „Aknavaade Langston Hughesilt“ on kujutatud aknast avanevaid vaateid New Yorgi lähedal asuvale meremaastikule. Czech lõikas välja mitu aknaklaasi kuni 23. leheküljeni, kus portreteeritakse veerus „Talk of the Town“ afroameerika lauljat Garland Jeffreysit. Algtekstis tsiteeritakse Jeffreys’it: „Brighton-Beach-Private – väiksena mõtlesin ma, miks mu sõbrad võivad sinna minna. Selles tekstis tuvastab ja tõstab Natalie Czech ülemaalimist kasutades esile afroameerika poeedi, kirjaniku ja aktivisti Langston Hughesi (1901–1967) luuletuse, mis käsitleb lahkumist ja lõpuks sotsiaalsete piirangute ületamist.
Teosel „Aknavaade Robert Creeleylt“, mis põhineb Charles E. Martini 1962. aastal avaldatud kaaneillustratsioonil, luuakse erinevate kinnisvarakuulutuste fragmentide põhjal kollaaž New Yorgi siluetist, mis viitab erinevatele eluasemestandarditele. Natalie Czech lõikas välja mitu reklaami kuni 2. leheküljeni, mis sisaldas veergu „Goings On About Town“, ning märkis Robert Creeley (1926–2005) luuletuse sõnad ristidega. Algtekst, motiiv ja leitud luuletus astuvad dialoogi, mis paljastab öeldu ja ütlemata jätmise, nähtava ja varjatu koosmõju.

Teosel „Aknavaade Yunte Huangilt“, mis põhineb Saul Steinbergi 1994. aastal avaldatud kaaneillustratsioonil, on kujutatud kubistlikku vaadet Manhattani tiheda liiklusega tänavatele. Natalie Czech järgib siluette ja teeb väljalõiked kuni 100. leheküljeni, paljastades James L. Brooksi filmi „Ma teen kõike“ (I’ll Do Anything) arvustuse. Film portreteerib näitlejat, kes peab valima karjääri ja pere vahel. Nendest ridadest leiab Czech ja tõstab esile Yunte Huangi luuletuse, mis räägib keerulisest lõhest rahulolu pakkuva ja ebaõnnestunud elu vahel.

Näitusevaated: Roman-Sten Tõnissoo

9. augustil 2024 kell 18 avatakse Lasnamäe paviljonis näitus „Keeruline minevik. Jagatud maailm“. Margaret Tali ja Ieva Astahovska kureeritud väljapanek süveneb solidaarsuse, empaatia ja ajaloolise trauma püsiva pärandi teemadesse. Osalevad kunstnikud Lia Dostlieva ja Andrii Dostliev (UA/PL), Family Connection (NL/Curaçao), Vika Eksta (LV), Zuzanna Hertzberg (PL), Jaana Kokko (FI), Paulina Pukyte (LT), Yaniya Mikhalina (NO/ru), Eleonore de Montesquiou (FR/EE) ja Tanel Rander (EE).

Kevadnäituse 2024 publikulemmikuks osutus Siim-Tanel Annuse maal „Ukraina kevad 2024“.

Siim-Tanel Annus on laiemale üldsusele tuntud kui üks silmapaistvamaid performance’i-kunstnikke Eestis, kes tegeleb loometöös ka graafika, maalikunsti ja fotograafiaga. Ta on õppinud Tõnis Vindi erastuudios ning kunstiajalugu Tartu Ülikoolis. Koos Jaan Toomiku ja Raoul Kurvitzaga oli Annus 1997. aastal esimene Eesti esindaja Veneetsia biennaalil. Võiduteos kujutab kunstniku meeleseisundit praeguses maailmas.

Kevadnäituse publikulemmiku valimisel anti seekord 834 häält. Publikuhääletuse võitjale panid kunstitoetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm välja 6000-eurose preemia, mis anti üle auhinnatseremoonial.

Ja lõpetame Kevadnäitus 2024 kunstnike tutvustamise kollektiiv Uru Valteriga:

Uru Valter on 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemias asutatud kunstnikerühmitus, kuhu kuuluvad Ats Kruusing, Eke Ao Nettan ja Erik Hõim. Rühmituse esimene avalik esinemine toimus Pražské Kreativní Centrum’is, kus esitleti kestvus-performance’it „Fields in May“, mida hiljem taasesitati Tallinna Kunstihoone Lasnamäe Paviljonis näitusel „Hellalt hoia mind“. Rühmitus ammutab inspiratsiooni ümbritsevast keskkonnast, post-irooniast ja sample’ite kultuurist.

Uru Valter
Suur veos
Volkswagen Golf II, koormarihm, heli, installatsioon
2024
Muusika / Music / Музыка: Heli Lääts “Oma laulu ei leia ma üles”

Foto: Roman-Sten Tõnissoo