Kerttu Rakke raamatud

Mida teha, kui õues on külm, koristada ei viitsi ja arvutis istuda ei taha? :)
Vaheldus värskendab! :)
Eile oli n-ö loominguline laupäev. Kobamisi, väikeste variatsioonidega.
Foto taksopeatusest (NB! aastast 1959!) leidsin paar kuud tagasi netiavarustest. Üks lahedamaid fotosid mu meelest :)

Pilte eilselt kirjandusfestivalilt "Öökirju" Hiiu P***s :)
Fotod: Ragnar Koemets :)

Homme, kolmapäeval, 10. aprillil kell 17:30 Raplas! :)

Täna, 4. aprillil 2024 kell 17:30 on Märjamaa Valla Raamatukogus Metsavenna-raamatu 2. esitlus!
Räägime Tiinaga raamatu "Metsavend Erich Jerlet" sünnist, metsavendlusest, ajaloolisest tõest ja ilmselt veel igasugu asjadest.
Kes saab, tuleb kohale! :)

Täna, 25.03.2024, möödub 75 aastat märtsiküüditamisest.
Erich Jerleti raamatu kirjutamise-toimetamise käigus lugesin-kuulasin-vaatasin palju kaasaegsete mälestusi. Mõni leid oli päris õõvastav, eriti kui panna see genotsiidi valgusesse.
Nimekirjad olid Moskvas suures osas valmis juba aasta varem, põhiliselt leidsid nimekirjadesse tee need inimesed, kes olid liiga rikkad, haritud ja eestimeelsed, ent suurem põhjus oli seotus metsavendadega. Polnud oluline, kas metsavend, keda aidanud olid, oli elus, vangis või surnud, samuti polnud oluline, kui sa polnud aastaid näinud oma metsavennaks hakanud lähisugulast - metsavendluse väljajuurimiseks oli vaja hävitada nende toetajad ja lähedased.
25. märts oli hoolikalt valitud ja varjatud kuupäev. Oluline oli, et siis oli koolivaheaeg ja kõik lapsed, kes muidu linnakoolides laiali, olid nüüd kodus - neid ei pidanud hakkama küüditamiseks taga otsima. (Minu ema tädipoeg P. viidi 1941. aastal kuueaastaselt Siberisse, sest tema isa oli politseiprefekt. Ta oli ainus, kes 7-liikmelisest perest tagasi tuli. Sõja järel leidis tema tädi ta ühest lastekodust üles ja "tellis" ta Eestisse tagasi. Märtsiküüditamise ajal oli teada, et neid võidakse tulla küüditama, ja nii varjasid P. ja tädi end heinaküünis, nägid läbi seinapragude, kuidas auto hoovil käis ning kedagi leidmata minema sõitis. "Võimas" riik küll, kelle jaoks naised ja lapsed on ohtlikud!)
Kõige mõtlemapanevam aga oli minu jaoks fakt, et paljud, kes teadsid, et neid tullakse küüditama, ei läinudki peitu: nad olid väsinud. Väsinud pidevast hirmust, teadmatusest ja usaldamatusest. Ehk mõeldi: parem õudne lõpp kui lõputu õudus! - aimamata, et üks ei välista teist; et õudus võib võtta veel hullema pöörde ja kesta lõputuna tunduvana kuni õudse lõpuni.
Ajaloost võiks õppida palju, eelkõige seda, kuidas ja millega varem inimeste vaimu on murtud. Ja siis võiks mõelda sellele, kuidas juba pikemat aega on meil pidevalt mingisugune jama õhus, mis hirmutab inimesi ja ajab neid omavahel tülli: "tühisüdametest" ja vikerkaarevärvilistest hargivahedest läbi koroonapaanika sõjajuttudeni, mis sobivad hästi maksude ja hindade tõstmiseks.
Tasuks mõelda, et kes me oleme, mida me tahame ja kuhu me läheme, ehk siis - mis on Eesti Vabariigi eesmärk?
Tänapäeval ei saaks olla metsavendlust sellisel kujul, nagu see oli 75-80 aastat tagasi. Esiteks pole enam metsigi, kus end peita. Teiseks on tehnika piisavalt arenenud, igasugu gps-ide ja soojusanduritega oleks peagi selge, kes ja kus end peidab. Kolmandaks aga on rindekõlbulikus eas mehed meil praegu hoopis teistsugused kui olid nende vanavanavanemad samas eas: keegi ei taha minna kuhugi, kus on külm ja niiske, kus sääsk võib torgata ja wifit üldse pole.
Kaasamõtlemiseks esimeses kommentaaris üks video, kus on juttu nii metsast kui inimeste hirmutamisest.

Prantsuse Lütseumi 8. klassi tüdrukud Miina ja Luisa said hakkama uhke teosega: "Kirjanike kokaraamat. Kirjasõna supipotis." Kirjanikelt saadud retseptid proovisid nad ise läbi ja tulemused ongi selles raamatus koos fotodega toidust ja kokkajatest endist.
Raamatu koostamine ei ole lihtne töö, ja siinkohal sügav kummardus tüdrukutele, kes nii noorelt nii suure asja ette võtsid ja selle ka lõpule viisid!
Eriti suur tänu selle eest, et rahvusringhäälingus minu pakutud retsepti kiideti!
Kokkamiseni! :)

PS Tervitused sellele emale, kes kogu üritust finantseeris! Söömine on ju ainus töö, mis toidab, ning investeering lastesse on parim viis oma aega ja raha investeerida.

Miina P**l, Luisa Leiner: neid kirjanike retsepte võiks vabalt ka koolisööklas pakkuda | ERR ERR

Toredat kevadet! :)

UUS RAAMAT! :)
Tiina Azojan "Metsavend Erich Jerlet"
Tuntud metsavenna elu ja aeg uues valguses: kui kurjus võimutseb, ei pruugi inimesele jääda palju valikuid.

Erich Jerlet oli see metsavend, kes kirjutas "Metsavendluse ideoloogilised alused" ja oli üks Eesti siiani suurima rongiröövi korraldajatest. Temast on kirjutatud palju, aga kes ta oli tegelikult?
Tiina Azojan, raamatu koostaja, on metsavend Erich Jerleti õetütar. Lähisugulasena on tal ligipääs oma onu puudutavatele julgeolekudokumentidele. Neid uurides tekkis Tiinal rida küsimusi. Võttes julgeolekudokumentidele lisaks seni ilmunud metsavenna-käsitlused, sugulaste ja kaasaegsete mälestused ning teemaga seonduvad artiklid ja väljaanded, sündis raamat, kus ühe noore mehe elu on vaadeldud inimlikust vaatenurgast, tõdedes, et kui kurjus võimutseb, ei pruugi inimesele jääda palju valikuid.
Raamatus on täispikkuses ka Erich Jerleti kirjatööd - "Metsavendluse ideoloogilised alused" ja "Metsavendade taktika muudatused 1945-1952".

Minu töö oli materjali kokku kirjutamine, ent kuidagi juhtus nii, et algsele materjalile lisaks uurisime-puurisime Tiinaga mitu kuud igasugu dokumente ja väljaandeid, lugesime-vaatasime kaasaegsete mälestusi ning püüdsime lugu jutustada nii, et ka meie lapsed ja lapselapsed aru saaksid, mis tookord lihtsate inimestega toimus. Võib-olla on see tingitud vanusest, ent viimasel ajal olen sattunud tegelema ajaloohõnguliste projektidega ning muuseas mõistnud, et sada aastat on lühike aeg! Erich Jerleti teemasse sukeldusin päris sügavalt. Praktiseerisin käsitsikirjutatud ülekuulamisdokumentidega oma "apteekrilikku" oskust segaseid käekirju mõista ning ergutasin oma passiivset vene keelt. Sain teada, et tšekistide sõnavara võib isegi Google'le raske olla! :D Nukker tõdemus tekkis vaid arusaamisest, et ajaloost võib õppida ainult seda, et ajaloost ei õpita.
Väga põnev aeg oli! Aitäh, Tiina! :)

PS Raamat (232 lk) ilmub poodidesse järgmisel nädalal ja hakkab maksma u 34 eurot.
Täna, 14. märtsil 2024, kell 18, on raamatu esmaesitlus Valgu rahvamajas, kus saab raamatu peaaegu poole odavamalt! :)

Umbes-täpselt 20,5 aastat tagasi jõudsid ekraanile seriaali "Kodu keset linna" esimesed osad. TV3 vaatas oma 28. sünnipäevale pühendatud eileõhtuses saates tagasi põnevamatele sündmustele ja kuna nullindatel võis tihti kõmulehes päevauudiste asemel lugeda mõnda teadet KKL-i sündmuste kohta, siis sain paar sõna öelda ka mina. (vt u 31:30)
Meenutuseks: kirjutasin sarja algusest kuni 2010. aasta kevadeni, vahepeal oli üks aasta vahet, sest KKL-i asemel loodeti vaatajanumbreid uuest sarjast "Helena" (see paraku võeti üsna kähku maha). 3+3 aasta jooksul kirjutasin üle 800 seeria. Oli põnev aeg! :)

28 aastat Kolmega | TV3 Play Kolm on seltskond ja seda juba 28 aastat! TV3 sünnipäevale pühendatud suures erisaates kutsume teid kaasa haaravale lennule läbi kõigi nende aastate. Mis on olnud kõige üllatavamad, naljakamad ja erilisemad saated? Kuidas läheb TV3 säravaimatel eetristaaridel? Mis on juhtunud kaamera taga? ...

Sõbrapäeval on hea sugulasi meeles pidada!
Minu emme sai suure teoga hakkama - tõlkis Heinrich Eisenschmidti raamatu eesti keelde! Lisaväärtust annab loole selle kirjutamise aeg - 1860.
Eluaeg õpetaja lapse saatust siunanuna arvan, et mu emme oleks võinud juba varem tõlkimisega tegeleda, sest tal on suurepärane keeletaju :) Aga parem hilja kui mitte kunagi ja mine tea, ehk viitsib ta veel midagi tõlkida :)

Loomingu Raamatukogu 3/2024 Heinrich Eisenschmidt. Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus 1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-...

Loodeteater on see tore trupp, kes tõi paar aastat tagasi lavale etenduse, mille aluseks oli minu raamat "Häbi". Aitäh! :)
Saladuskatte all võin öelda, et sellel seltskonnal on palju suurepäraseid ideid, nii et hoitagu kätt elu pulsil! :)

Kohe jõuab postkastidesse värske Saue Valdur, seekord saad lugeda sealt ka Loodeteatri tegemiste kohta! 🙏🥰
👇👇👇
https://sauevald.ee/.../effdfa9a-22f8-4db2-ac00-8d7a21a9521e

Tartu ei ole kaugeltki mu lemmiklinn ja just sellepärast, et mind peetakse (asjatult!) a priori Tartu-vaenulikuks, pole ma tahtnud üldse kobiseda selle kultuuripealinnanduse üle. Aga kuna öeldakse, et kus viga näed laita, seal aita ka laita! ;) siis - siin see on.

Nimelt: kuidas saab olla TIPPsündmus ürituste sari, mis kestab terve aasta?

Loogiline oleks, et tippsündmus on mingi kontsert või etendus selle aasta jooksul, näiteks selline, kus esineb eriti kaugelt tulnud eriti kuulus inimene või mille ettevalmistusel on lihtsalt uskumatutes kogustes pappi raisatud. No nagu tavaliselt on. Aga et aasta läbi kestev tippsündmus? Ja veel Eesti oma? :D
Minu arust peaks Tartu Ülikoolis üsna mitu eesti filoloogi olema, isegi semiootikuid peaks leiduma, aga reklaamlauses on "veniv tipp" :D
Mitmest allikast olen kuulnud-lugenud, et Tartu päris-kultuuriinimesi (selliseid, kes tooksid pidustustesse natuke ka nn Tartu vaimu vaibi), pole üritustesse üldse kaasatud. Ju siis on samamoodi "ära unustatud" ka ülikool! Tundub, et Euroopa kultuuripealinn ei vaja kohalikke luuletajaid ega professoreid, Euroopas on teised väärtused. Musi-musi! ;) :D
Äh, Tartu, hea mõttetu linn! :)

35 aastat keeleseadusest: 18.01.1989 võeti vastu ENSV keeleseadus, mis kuulutas eesti keele taas riigikeeleks. See oli tookord nii suur samm! Minul Võrus elades ei olnud mingit muret igapäevaselt vaid eesti keelega hakkama saada, aga mul oli kogemus aastast 1986, kui üks müüja Lasnamäel ei müünud mulle šokolaadi, sest küsisin seda eesti keeles, hoolimata sellest, et "šokolaad" kõlab eesti ja vene keeles sarnaselt ning minu soovist arusaamisega poleks tohtinud probleemi olla. Selline oligi tookord venekeelsete üleüldine suhtumine eesti keelt rääkivasse rahvasse, see ei tohtinudki ühelegi eestlasele meeldida.
Tänase tähtsa päeva puhul soovitan meenutada, millal viimati suhtlesite toidukulleri või taksojuhiga eesti keeles ;) ja missuguseid üllatavaid nüansse tõlkes kaduma minekul võib luua äärmiselt primitiivne inglise keel venekeelse aktsendiga ;) "Tervitagem" eelmist kultuuriministrit, kes u aasta tagasi leidis, et wolti-bolti juhid ja kullerid ei peagi oskama eesti keelt.
20+ aastat tagasi oli moekas loosung: "Keeled suhu ja Euroopasse!" Ja siin me siis nüüd oleme. Euroopas. Keeled suus ja paha maitse kah.

Aasta 2023.
Toimetasin mõned raamatud, neist kaks on ka ilmunud (Uno Aava "Võitjad III" ja Tiina Azojan "Panus tervisesse"), kolmas, neist kõige mahukam, oli ühe põneva perekonna lugu, mis ilmus juba juunis, ent ei jõuagi avalikkuse ette. Oktoobris astusin üles hõimurahvaste konverentsil Narvas, kus rääkisin kõnekeelest kirjanduses, olles ise üks "süüdlasi".
Hetkel on lõpusirgel ühe ajaloolise loo toimetamine (see peaks ilmuma EV aastapäevaks). Nagu eelpool mainitud perekonnalugu, on ka see lugu avanud mulle üsna üllatavaid tahke Eesti ajaloost, ning aidanud mõista vanemate põlvkondade tegutsemismotiive ja traagikat. Ma ei ütleks, et silmade avanemine oleks alati valutu – sel aastal on mul olnud õnn neid mitu korda "avada" ka tööväliselt – aga alati on kasulikum asjadest aru saada kui neid nägemata pealiskaudselt rõõmutseda.
Toimetamise-tööd tundub jätkuvat ka järgmisel aastal. Järge on ootamas hoopis uus ja põnev žanr uuelt ja paljude jaoks ootamatult autorilt, kes praegu oma teose viimaseid peatükke viimistleb. Kaugemates plaanides on ka üks elulugu, mille peategelane lubas olla lõpuni aus! – Ka mul endal on põnev! ;) :)
Ah et millal n-ö mu enda lugusid oodata on? – Vastan ausalt: ma ei tea! :)
Sest tegelikult tahaks ju natuke ka ema ja naine ja inimene olla – kui muidugi Vaimupuu tegemistest aega üle jääb! :)

Meeleolukat aastavahetust, rahulikku meelt ja edukat edenemist uuel aastal!

❤️

Vahet pole, kas asja nimi on vihakõne või vaenukõne, igal juhul olen sellise monstrumi seadustamise vastu.
Kõik, kes natukegi arvavad, et vaenukõne võiks kuidagi määratleda või piiritleda, võiksid lugeda Põhiseadust. Seal on kõik päris hästi reguleeritud, ja kui minna ideede kallale, mis võiksid inimestele ohtlikud olla, siis oleksid minu esimeste valikute seas kindlalt need, mille vastaseid püütakse vaenukõnelejateks nimetada.
Võib-olla mõni igatseb tagasi nõuka-aega, kus kõik, mis ei tulnud "ülevalt", oli vale või vähemalt ohtlikult "hall ala". Mina ei igatse. Kui nõuka-aeg oleks kestnud, poleks ma saanud ühtki raamatut avaldada, ilmselt istuksin ammu eluaegsena vangis, ja teie, vaenukõneseadusemeelsed, peaksite oma maksudega mind toitma ;) :)
Ja - mõelda vaid, kui kõik peaksid olema kohustatud ühtviisi mõtlema, kui igav siis hakkaks! Pole "lapsesuid", keda üleolevalt maha teha, pole totraid globalistlikke roheideid, mille valgel ise peesitada!

Kindel EI vaenukõne kriminaliseerimisele.

PS Mind ei kutsu küll kampa ei head ega pahad, aga jagan lehte, kus minu arust tegutsevad head :)

Vabaduste portaal Jälgime isikuvabadustega toimuvat, analüüsime ja kajastame varju jäävaid vaatenurki.

Täna on Hando Runnelil sünnipäev - 85! Palju õnne :)
Aeg on välja otsida tema luuletused, mis omal ajal keelatud olid, ning need taas pähe õppida, sest ajalugu käib mööda spiraali ja nüüd on need jälle kirjeldamas meie elukorraldust mitte just kõige poliitkorrektsemal moel. Ka ma ise tsiteerin aeg-ajalt: "Sest see, mida antakse ülevalt / on paratamatu ja püha" - samal ajal tahaks küll, et tsiteerimise põhjus oleks kirjandusajaloo tutvustamine, mitte aga iroonia või mitmetimõistetava eneseväljendamise magusus või kurbmagus ohe ajaloo kordumise pärast. ;)

Kohustuslik vaatamine​: "Tehisintellekti võimalused ja mõjud 3.11.2023"
Kõigepealt väärivad äramärkimist muidugi Kristjan Korjuse (al u 21:00) ja Mikk Murumäe (al u 46:15) ettekanded, aga konverentsi viimasest, küsimuste-vastuste osast on näha, et suurem osa pärleid on poetatud sigadest rumalamate ette. Muidu poleks ehk midagi, aga kahjuks on just selle komisjoni liikmed pandud otsustama, kuidas asjadega edasi minna.
Eriliselt kurb on konverentsi juhi reageering Korjuse ettekande lõpule (al u 31:50).

Sellest muidugi pole mõtet rääkidagi, et AI kasutuselevõtul olen sunnitud end tundma nii, nagu tundsid end pesunaised u 100 a tagasi, pärast pesumasina kasutuselevõttu ;)
Aga ehk on mul 20 a pärast oma isiklik AI, toidetud vaid mu oma kirjutistega, kes kirjutab täpselt nii, nagu mina tahan ja fantaseerib täpselt nii kaugele, kui mina luban. See, muide, oleks tõeline läbimurre ligipääsetavuses (gerontkirjanikele, et nad oma väsinud käekesi kurnama ei peaks) ;) :)

Tehisintellekti võimalustest ja mõjudest 3.11.2023 Euroopa Liidu asjade komisjon arutas avalikul istungil tehisintellekti võimalusi ja mõjusid. Euroopa Liidu tehisintellekti määruse eelnõu sisu ja seisu tutvu...

Privet, gorod Narva!
Hõimupäevade konverents 27.-28. oktoobril 2023.
Tänane üritus peaks olema jälgitav https://ut-ee.zoom.us/j/97439668339?pwd=a3NyYXVzZitwR2k2aWVmdCtnbW84UT09
Minu etteaste u kl 13:20.

Join our Cloud HD Video Meeting Zoom is the leader in modern enterprise video communications, with an easy, reliable cloud platform for video and audio conferencing, chat, and webinars across mobile, desktop, and room systems. Zoom Rooms is the original software-based conference room solution used around the world in board, confer...

Täna, 5. oktoobril, on üks tähtis ümmargune aastapäev:
võidusõiduauto ESTONIA - 65!
Just täna 65 aastat tagasi tegi Ants Seiler sellega esimese võidusõidu.
Paari kuu pärast ilmuvast Uno Aava raamatust "Võitjad III" saab lugeda:

"1958. aasta 5. oktoobril asus Leningradis (nüüd St. Peterburg) Kirovi-nimelise staadioni ringrajal vormel-3 autode stardijoonele Estonia-1, roolis Ants Seiler. Eelmiste päevade treeningutel oli Ants sõitnud väga kiireid ringiaegu ja sellega oli auto äratanud suurt huvi. Auto läikis ja säras, vedrulehed ja amortisaatorid olid kroomitud, kere oli kirsipunane, ninal valge vöö.
Stardilipu tõustes pühkis Ants minema, jättes teised võistlejad kohe kaugele taha. Irbiti Mootorrattatehase sportmootorratta 500 cm3 mootor vedas nii võimsalt, et esimeselt ringilt tulles oli Antsu edumaa teiste ees paarsada meetrit, teiselt ringilt tulles aga ei olnud konkurente kurvi tagant nähagi."

Kuidas sõit lõppes ja kuidas valmisid järgmised Estonia-võidusõiduautod, saab lugeda juba paari kuu pärast! :)
Seni võib aega veeta Uno Aava varasemate raamatutega, sh "Võitjad" (2021) ja "Võitjad II" (2022). Selles sarjas ilmunud raamatud portreteerivad eestlastest võidusõitjaid, kes kihutasid võidu XX sajandil.

(Foto Uno Aava kogust.)

Selliste teemadega tegelen siis, kui ei kirjuta, ei laiskle ega mängi lapsevanemat.
Umbes 41. minutist alates räägime ligipääsetavusest ja lihtsast keelest.
Video on siin: https://uttv.ee/naita?id=34661

11. augustil käis Vaimupuu Paides Arvamusfestivalil.
Meie teemaks oli „Inspireeriv intellektipuue“.
Kuula ja vaata, millest me rääkisime!
Täname Tartu Ülikooli eetikakeskust ja kõiki osalejaid!
Eesti Puuetega Inimeste Koda Kerttu Rakke SA Maarja Küla

Video👉👉👉👉👉👉 https://uttv.ee/naita?id=34661

PIKEM. KÕVEM. SUGU MUUTMATA.*
Juba peaaegu kaks nädalat olete saanud maksta raha mu artikli „Abielu mõistet ei tohiks üldse puutuda“ lugemise eest EPL-is. Nüüd on aega kõvasti voolanud, mul juba honorar otsas ja EPL-il see ilmselt ammu klikkidega tagasi teenitud, nii et järelikult on sobiv aeg avaldada minu enda originaalversioon, mida kõik väljaanded liiga pikaks pidasid.
Lugege, mõelge, jagage.

* parafraas Kaur Kenderi raamatu „Check Out“ alapealkirjale. See pole mitte ainult sõnamängu pärast, vaid sellepärast, et praegused otsustajad tegutsevad sama segaselt ja jätkusuutmatult nagu jahupilves härra Tom ses raamatus.

AIAST JA AIA AUGUST
EHK MIS ON ARMASTUSEL JA SEKSIL ABIELUGA PISTMIST?
Kerttu Rakke
5.6.23

Maksud, pagulased, taimetoitlus ja homoabielu on tänuväärsed teemad, mis alati leiavad erinevaid arvamusi ja emotsioonide väljendusi, toovad meediaportaalile klikke ja jätavad mulje, nagu toimuks kusagil mingi arutelu. Selleks, et tegelikult mingit arutelu ei toimuks, tuleb hoida teemakäsitlus võimalikult mustvalgena. Seda saavutatakse lihtsa trikiga: ühed räägivad aiast, teised aia august. Sel põhjusel ei kirjutanud ma alla viimase aja tähtsatele kirjadele – ei haritlaste omale ega ka 600 globalisti kirjale. Üks neist oli liiga ettevaatlik, lootes, et ka vastaspool on haritud, teine liialt kindel oma utoopia õigsuses, aga mitte kumbki kiri ei rääkinud ju tegelikult abielust.

Imaginaarsed ohvrid ja punane puuslik

See aiast ja aia august rääkimine on juba pikemat aega väga levinud taktita. Seitse aastat tagasi lõppes põnev kohtuasi – Kaur Kenderit ei mõistetudki süüdi tegude eest, mida tegi tema väljamõeldud tegelane ühes tema väljamõeldud loos. Lugu, mis oligi rõve ja räige, sai kõvasti reklaami karja miilitsatädide poolt. Usun, et põhipõhjus, miks kirjanik süüdi mõistmata jäi, oli miilitsate ees terendav lai tööpõld: selleks, et „kurjanikke“ karistada, tuleks ju kogu tänapäeva Eesti kirjandus läbi lugeda! See aga on tunduvalt raskem töö kui üht teost isiklike (mis sest, et inimlike) emotsioonide pinnalt hukka mõista.
Paar aastat tagasi arutati Peeter Helme teemat – mees oli teatud veebilehel püüdnud alaealist ära rääkida, teadmata, et väikse plika asemel istub kuri miilits. Tean naisi, kes on ise alaealisena sel lehel kommionusid otsinud. Sellele lehele ei lähegi mitte keegi niisama, ilma eelteadmisteta, ja kui ka läheb, siis on üsna pea selge, mis seal toimub. Sellel lehel toimuv pole võrreldav pervertide tegevusega, kes mõnes võrgus mängitavas arvutimängus lastega vestlust alustada püüavad. Järelikult seksijutud seksisaidil – milleks liigselt erutuda? Aga poleemika oli suur, paar inimest astus Kirjanike Liidust välja sellepärast, et liit ei visanud Peeter Helmet oma ridadest välja! Kogu hukkamõist pedofiilia kui perverssuse vastu, mis on mõistetav, suunati ainult ühe (veebis tegutsenud) inimese vastu. Meenutan, et loomeliit ei ole ega tohigi olla meelsuse järgi inimesi ühendav liit.
Kedagi ei huvitanud, et nii Kenderi kui Helme puhul oli tegu imaginaarsete ohvritega, reaalselt polnud mitte keegi kannatanud. (Kel on kahtlusi Helme puhul – lugege tema viimast raamatut, mille ta väidetavalt kirjutas siis, kui veebis oma katseid tegi. On täiesti selge, et autor ei tea naistest mitte midagi, ei üle- ega alaealistest.)
Päris mitu kuud arutleti Smuuli bareljeefi üle Harju 1 maja seinal. – Tegelikult ei arutletud. Tegelikult ei rääkinud peaaegu mitte keegi ühest aegunud bareljeefist ühe maja seinal. Räägiti Vaarandist ja „Meremees Murkast“ – nagu tähendaks ühe bareljeefi eemaldamine ühelt seinalt kohe tühistamist ja hukkamõistu igavesest ajast igavesti! Aga Smuuli sild? Aga Koguva muuseum? – Keegi ei mäletanud, et teemaks oli ainult üks bareljeef-puuslik ja üks sein.
Kuigi lisaks punasele ülbusele kraabiti välja dokumentaalselt tõestatud fakt Smuuli osalemisest küüditamisel, oli suurem osa Eesti Kirjanike Liidu liikmetest ikkagi puusliku säilimise poolt. Üsna mitu neist tunnistasid hiljem, et ei hääletanud mitte niivõrd bareljeefi poolt, aga Smuuli tühistamise vastu. – Kes aga üldse tühistamisest rääkis?

Kähku kaelast ära?

Kui kevadel see Smuuli-teema tõstatus, siis oli juttu, et EKL üldkogul arutatakse seda teemat. Üldkogul aga ei olnud aega seda arutada, teema pandi kohe hääletusele. Samamoodi on olnud abieluvõrdsuse teemaga: aastaid ootel olnud kooseluseaduse rakendusmeetmete asemel oli äkitselt abielu tähenduse üle otsustamine!
Ja nagu ikka, räägitakse samaaegselt aiast ja aia august. GLOBALISTID RÄÄGIVAD ARMASTUSEST JA ÕNNEST, KONSERVATIIVID MEENUTAVAD PALJUNEMISE PÕHITÕDESID, AGA PÄRISELT EI RÄÄGI ABIELUST MITTE KEEGI. Kui ma olen küsinud, et mis peaks olema abielul seksiga pistmist, otsitakse küsimusest huumorit: no teadagi, naisel pea valutab, ha-ha-haa, vaesed abielumehed-sarvekandjad ja kogu taoline huumor. Aga mu küsimus on täiesti aus, ilma igasuguse hargivahe-huumorita.
Armastust ja seksi on saanud läbi aegade abieluga siduda vaid vaesem rahvas, rikkamatel on abielu pigem tähendanud liite ja lepinguid perekondade, suguvõsade ja klannide vahel, mitte niivõrd kellegi isiklikku õnne. Tuhkatriinu-muinasjutud ongi sellepärast muinasjutud, et reeglina niimoodi ei juhtu.
Tänapäeval on võimalik notariaalselt igasuguseid lepinguid sõlmida ja nende tähistamiseks šõusid korraldada – näiteks registreerid ühise majaostu, aga hiljem mängid tuttava näitleja abil läbi abiellumise ja pulmapeo. Mitte kedagi ei mõisteta tänapäeva Eestis hukka selle eest, kui ta elab samast soost inimesega või kui tal üldse seksuaalsuhteid ei olegi. Juba EV Põhiseaduses ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on kirjas, et mitte kedagi ei tohi diskrimineerida rassi, nahavärvuse, soo, usuliste, poliitiliste või muude veendumuste pärast. Pole loetletud ühtki vähemusgruppi, keda teistest rohkem mittediskrimineerima peaks. Seega ei näe ma ühtki võimalust, et praegune abieluseadus kedagi diskrimineeriks.

Mis on peremudelil seksiga pistmist?

Minu lapsed on sündinud ilma igasuguse abieluta ja mu suuremad armumised pole abiellumiseni jõudnud – ma lihtsalt pole suurem asi abielufänn. Samamoodi on see ka mu tuttavate 35-55aastaste naiste seas: umbes kolmandik neist on vallalised ja lühisuhetes, kolmandik pikaajalistes (üle 7 aasta), ent abieluna registreerimata suhetes, ning kolmandik aastaid abielus. Suuremal osal neist on lapsed – aga mitte (ainult) praeguse elukaaslasega. Päris mitu tuttavat naist on abiellunud pärast paari aastakümmet vabaabielu – peamiselt kõiksugu pärandi ja varandusega seotud küsimuste pärast, mitte sellepärast, et hirmsasti tahaks ametlikult abielus olla või „tanu alla saada“. Üksikvanemad ja kärgpered on reaalne Eesti peremudel, millega tuleb arvestada. Armastus ja hoolimine neis perekondades sõltub inimestest, nende olemusest ja motiividest, mitte aga seksuaalsest orientatsioonist. Rusikad ei ole vähem valusad, kui neid kasutab ametlik abikaasa, noa puhul ei loe noakangelase sugu.
Kui globalistid räägivad abielust, räägivad nad millegipärast erinevatest peremudelitest. Peremudel aga ei ole abielu. Eluaegse üksikemana võin väita, et GEIABIELU EI OLE KUIDAGI VÕRRELDAV PEREKONNAGA, KUS ON ÜKSIKVANEM: ÜKSIKVANEMAGA PERES PUUDUVAD PEREKONNASISESED SEKSUAALSUHTED. Või vähemalt peaksid puuduma. (Üksikvanema seksisõber, kes ei osale laste kasvatamises, ei kvalifitseeru pereliikmeks. Kui ta osaleb laste kasvatamises, siis on ta kasuvanem ja peremudeliks ei ole enam üksikvanemaga pere.)
Selle kõrval kõlab eriti naeruväärsena konservatiivide vastuargument nn abieluvõrdsusele: „Aga mehed omavahel lapsi ei saa, järelikult ei ole see peremudel jätkusuutlik!“ – Mitte vaid sellepärast, et siit karjub näkku heteromeeste homovõõrastus, vaid et see polegi siinkohal argument. Ma ei tea kedagi, kes oleks abiellunud selleks, et inimkond püsima jääks või et maa tuleks täita lastega, pigem on abiellutud ikka isiklike soovide ja eelistuste tõttu.
Potentsiaalsed globalistid loevad siit välja, et ainuvõimalik aktsepteeritud peremudel peab konservatiivide arust olema nn jätkusuutlik: ema/naine ja isa/mees, kes on ametlikult registreeritud suhtes ja kellel on omavahel lapsed – kuigi keegi seda ju väitnud ei ole. See „ema-isa-lapsed“ on selline üldiselt aktsepteeritud baasmudel, mis tekib tavalisel inimesel esimesena silme ette, kui ta mõtleb sõnale „perekond“.
Globalistidele aga jätkusuutlikkus ei meeldi. Tüli algab: aga üksikemad? Aga need, kes meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa? Aga see? Aga teine? Aga mina?
Ma pole iial saanud ühtegi eelistust või vastutulekut seetõttu, et olen naine ja üksikema. Mitte iialgi. Pigem on olnud vastupidi ja hea on selle juures olnud vaid võimalus kogemustest õppida ning mõista, et oma suhtumisega näitavad väiklased inimesed vaid seda, kui piiratud nad tegelikult on, sõltumata nende tiitlitest või rätsepakostüümidest.
Nüüd siis tuleks abieluvõrdsus ehk geiabielud seadustada sellepärast, et „nemad tahavad ka abielluda ja lapsi saada“? – Ahsoo. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Ma tahaks ka igasuguseid asju. Kõik mu sõbrad samuti. Keegi aga ei kiirusta meie pärast seadusi ümber tegema, kuna meie soovid asuvad püksist väljaspool.

Geiabielu on geide asi

Mul on tuttavaid, keda võiks pidada LGBT-inimesteks, aga viisakate inimestena ei afišeeri nad oma eelistusi, ei käi paraadidel ega pea end oma orientatsiooni tõttu haavatavaks. Seksuaalne orientatsioon ei ole ju esmane ega põhiline, millega inimene end identifitseerima peaks. Praeguses moevabaduses võib igaüks riides käia nii, nagu talle meeldib, ilma et keegi peaks mingeid hukkamõistvaid järeldusi tegema.
Enamik minu tuttavatest geidest-lesbidest ei ole aga abieluseaduse muutmise mõttest üldse vaimustuses. Nad on öelnud, et on tore, et kooseluseadus võimaldab ka geidel registreerida oma kooselu, aga abielu kallale ei peaks sellepärast küll minema – kõik teevad ju nagunii seda, mida tahavad ja mis otseselt kedagi kolmandat ei sega. Iga liigutuse peale pole vaja seaduseid välja kuulutada. Miks peaksid geid äkitselt tahtma käia sellesama ühiskonna reeglite järgi, mis aastakümneid tagasi nende orientatsiooni kriminaalseks tembeldas? Tahtma olla oma partneriga „pruut ja peigmees“, nagu nende enda emme ja issi olid?
Teema, kus pooldajaid ja vastaseid on pooleks, peaks olema rahvahääletusel, soovitavalt peaks märkima iga vastaja ka oma seksuaalse orientatsiooni. Abielu mõiste muutmise üle ei tohiks otsustada aastakümneid kabinettides istunud pereemad, silme ees kohustuslik tolerants iga hinna eest ning soovmõtlemisest sündinud ideaalse peremudeli idee. Niinimetatud homoabielu üle peaksid otsustama kõigepealt homod ja küsimusi peaks olema mitu. Ja alles siis võiksid sõna võtta need, kes tahavad nii hirmsasti konservatiive rumalaks pidada ja seniseid traditsioone hukka mõista, tuues äärmuslikke ja oksele ajavaid näiteid antiikajast.
Ja siis muidugi see lapsendamise ja surrogaatemaduse teema, mille taga mõned inimesed näevad värava avamist satanistidele, teatud jõudude õigust tulevikus otsustada, kas inimene võib üldse ise oma last omada või peab lapse ära andma moodsasse ajupesurisse, kõik-panevad-kõiki-institutsiooni. Olgem ausad: mitmeti mõistetavad seadused soodustavadki inimõiguste rikkumist, nii et ohukohti siin on. Seadused peavad aga lapsi kaitsma, mitte neid riigistama. Või saame me tõesti kindlad olla, et ametnikkond, kes laste saatuste üle otsustab, teeb alati laste suhtes õigeid otsuseid, hoolimata seaduseaukudest?

Valuvermeis abielurand

Meie riigis on aastaid elanud umbes viiendik lapsi täielikus vaesuses. Viimase aja koondamisteadete valgel on nende hulk ilmselt juba suurem. Kõik minu tuttavad, sõltumata sissetulekust, püüavad oma lastest inimesi kasvatada, ilma et neid mõjutataks maailma päästmise nimel putukaid sööma või hingelise segaduse lõpetamiseks sugu muutma. See viimane, muide, on iga päevaga järjest raskem töö, sest kõik uus, millele vanem põlvkond vastu seisab, on noortele automaatselt põnev ja ahvatlev. Seekord on agenda hullumeelne: „MAKSA KÄTTE OMA KARMIDELE VANEMATELE, MUUDA OMA SUGU, NAD EI SAA SULLE MITTE MIDAGI TEHA!“ Seda hullust korrutatakse valitsuse tasandil, väites, et igaüks võib olla sellest soost, nagu ta end tunneb. (Selle jutu peale tahaksin olla sootu süvaveekala, paraku ei usuks mu liigivahetust ükski arheoloog, kes saja aasta pärast mu kõdunenud kondid leiab.)
Globalistide armastuses on kõik lubatud ning soovahetus on kui abielurand – kui see on käes, siis ongi õnn õuele saabunud: kõik mured murtud, lammas ja lõvi sõbrad ning poliitikud räägivad ainult ausat juttu. Mitte keegi ei räägi sellest, et teismelisena tehtud otsuseid võidakse täiskasvanuna kahetseda, ei räägita teatud meditsiinilistest probleemidest, mis tekivad ega kao, elu lõpuni kestvatest ravimikuuridest ja valusast või täiesti võimatust seksuaalvahekorrast. See viimane aga ei lähe ju üldse kokku jutuga õigusest armastusele ja seksile! Isegi mitte siis, kui oled end mitu korda edasi-tagasi lõigata lasknud ja siis abiellud, täiesti ametlikult ja puha.
Kuna Eesti kirjandusest on eespool juttu olnud, siis näide tuleb Oskar Lutsu raamatust „Suvi“, kus apteeker räägib Tootsile abielurannast: „Esiteks on juba see nimetus rand põhjani vale; iga muu asjaga ja olukorraga klapib sõna „rand“ paremini kokku, kui just sellesama abieluga. Just abielusse astudes sõidab mees /.../ rannast välja, mässavale merele. Pange tähele, ma tarvitan meelega seda vana ja kulunud sõna „mässavale“, sest meri, mis rannast nii vaikne ja rahulik ja meelitav näis, hakkab harilikult tõesti mässama, niipea kui abielupaat kaldalt eemale tõugati.“
Nii et – kas ametlik abielu ikka on see miski, mis õnne õuele toob?

Abieluvõrdsus – kas tõesti hetkel kõige põletavam probleem?

Meie valitsus püüab nöörida oma inimesi igal sammul – küll maksude, küll polügoonide, küll kaevanduste, küll absurdselt kallite teeprojektidega. Arutelu ei ole enam ammu kahepoolne. Tuhanded omastehooldajad elavad totaalses vaesuses, kuna neile antav abiraha ei kompenseeri saamata jäänud töötasu. Kodualuse maa maksustamine toob juurde sadu, kui mitte tuhandeid pensionäre, kes vajavad hooldekodukohta. Igasugu reformimistele ja ümberkorraldustele, mis nõuavad järjest rohkem Exceli tabelite täitmist, kulutatakse miljoneid, selle asemel, et raha otse valdkondadesse suunata. Inimkeeles: suurem osa rahast läheb ametnikkonna töötasudeks, mitte aga abivajajate aitamiseks. Numbrid tabelites, statistikas ja meedias on see-eest ilusad.
Väga paljud inimesed söövad igapäevaselt rahusteid, unerohtusid ja antidepressante, sest päevauudistega kursis olemine tähendab pidevat valmisolekut haiget saada, mingit lootusrikast tulevikku ei näe keegi. Meelemürkidest pole vaja rääkidagi, eks igaüks näe tarbimiste tõusu tõsidust oma tuttavate seas. Mitu mu tuttavat, varem väga kõvad Eesti patrioodid, peavad plaani minema kolida, võimalikult kaugele Euroopast ja euroseadustest, sest nad ei tunne end enam oma kodumaal väärtuslikena.
Ehk siis – abielu mõistet ei tohiks üldse puutuda. Mitte ainult praegu, aga üleüldse. Las see olla nii, nagu on. Seadused peavad enamikku puudutama, need ei tohi enamikku haavata. Olukorras, kus meil on ellu ja alles jäämiseks vaja hoopis teiste teemadega tegeleda, ei peaks aega raiskama vaidlustele, mis lõhestavad ja solvavad rahvast, ükskõik, missuguses leeris nad on.
Kui üldse tahta mingeid eriliselt inimlikke seadusi genereerida, võiks võtta vastu seaduse, et täielikku totrust ei pea maksumaksja finantseerima, seda võib teha ametnikkond oma vabast ajast. See seadus keelustaks üksteise solvamise ning aia asemel aia august rääkimise valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu istungitel. Pakun välja, et kui see seltskond hakkaks saama raha ainult sisulise töö, mitte üksteisele ärapanemise eest, oleks peagi nende töö tulemuslikum või tehtaks seadus, mis annaks madalapalgalistele rohkem õigusi – rahvas võidaks mõlemal juhul. Rohkem kui abieluvõrdsusest või teistest imaginaarsetest puuslikest.