Eesti Kirjanike Liit

2. oktoobril esitles Veiko Belials Tallinna kirjanike majas luulekogu „Tiigri aasta“. Autoriga vestles Doris Kareva, muusikalisi vahepalu pakkus Monika Mattiesen.

Fotograaf Kris Moor

August Sanga nimelise tõlkeluule auhinna pälvis tänavu Mirjam Parve!

Milline uudis!!! 🎉✨🎊

Meie tõlke- ja päevikutoimetaja Mirjam Parve pälvis just äsja August Sanga nimelise luuletõlke preemia! Jah, see tähendab, auhinna parima eestikeelse tõlkeluuletuse eest!!!

Auhinnatud luuletust saab lugeda Mirjami luulekogust "Varjukeha" (Puänt, 2023) ja selleks on ungari luuletaja Miklós Radnóti "Otsisklev ood", mis on kirjutatud 1943. aastal.

"Ja homme algan kõike otsast peale,
sest niipalju olen ma väärt, kui on väärt mu sõnad
mu värssides, ja sest et seni mind köidab see otsing,
kuni jäävad must kondid ja ehk mõni juuksetutt."

Palju õnne, Mirjam! Ja head tõlkijate päeva kõigile tõlkijatele, kes teevad marutähtsat ja lõpmata keerulist tööd! 💛

Foto: Ruudu Rahumaru

Eilse Plekktrummi külaliseks oli kirjanike liidu juht Maarja Kangro.

Maarja Kangro: hetkel on kirjanike liidul pea vee peal "Plekktrummi" uue hooaja avasaates rääkis Eesti Kirjanike Liidu juht, kirjanik ja tõlkija Maarja Kangro, millised on kirjandusrahva väljakutsed kultuurivaldkonna kärbete ees, mis takistab eesti kirjanike teostel mujal maailmas lennata ja miks tunnustatakse meie kirjandusmaastikul mehi rohkem ku...

25. septembril esitles Kris Moor Tallinna kirjanike majas teksti- ja fotoraamatut „Kus ma olen“. Autoriga vestles Andri Riid, musitseerisid Leonora ja Indrek Palu ning Kaarel Malken. Lisaks astusid üles Iris Oja ja Kristo Käo ning Tuuli ja Teet Velling.

Fotod: Gabriela Urm

https://raamatud.postimees.ee/8104355/selgus-balti-assamblee-kirjandusauhinna-laureaat

Selgus Balti Assamblee kirjandusauhinna laureaat Balti Assamblee (BA) auhinna kirjanduse kategoorias sai romaani «Katkurong» eest Eesti kirjanik ja luuletaja Rein Raud.

Täna, 30. septembril peab 55. sünnipäeva kirjanik Andres Anvelt! 💐
Soovime talle palju õnne ja loomisrõõmu!

🔹Olete oma ametite tõttu näinud lähedalt palju kurjust, reetmist, kokkuvõttes inimese tumedamat poolt igasugu tähendustes.
Kuidas selle kõige juures mitte lasta südamel kibestuda, kuidas ikkagi jätkuvalt uskuda, et inimesed on ilusad ja head?

Enamus inimesi ongi ju ilusad ja head, lihtsalt meid ümbritsev kommunikatsioon projekteerib meile rohkem just seda inimkonna ja inimeste tegude tumedamat poolt. Kahjuks müüb näritud kont rohkem kui kena kepslev jalapaar tantsupõrandal.
Et aga hoida oma sisemaailm kaitstuna toksilise töökeskkonna eest, siis selleks peab töö ja eraelu rangelt lahus hoidma. Alguses see ehk ei õnnestu, kuid ajapikku teeb alateadvus oma ning emotsioonide lahutustehe muutub loomulikuks. Käsi südamel võin väita, et mu unenägudes (ja need on mul filmilikult rikkalikud) pole kunagi olnud otseülekannet mõnest neist võigastest mõrvadest, sündmuskohtadest, ohvritest. Jah, inspiratsiooni olen neist ammutanud nii kirjatükkidesse, filmistsenaariumitesse ja ka akadeemilistesse loengutesse, kuid miks peaks heal algmaterjalil laskma raisku minna.
Samuti peab nentima, et just looming on aidanud kaasa üleminekule ühest keskkonnast teise ja lihtsustanud koorma mahalaadimist. Näiteks romaan „Punane elavhõbe“ sündis minu jaoks emotsionaalsel eluetapil, kui lahkusin kriminaalpolitseist. Vestlus enesega mõjus nagu suhtlus hea psühholoogiga ja 90ndate karm reaalsus ja üleelatu transformeerus minu alateadvuses hoopis kirjanduslikuks meenutuseks, mis on tunduvalt leebem kui elu.

🔹 Kuivõrd usute inimese muutumisse? Mis peab juhtuma, et see võimalikuks saaks?

Üldiselt arvan, et kontseptuaalset muutust peale 3-4 eluaastat ei toimu. Iseloom on suuresti välja kujunenud ja vaid selle teatud tahud väljenduvad erinevalt elu erinevatel küpsusastmetel. Huviga jälgin isiksuste kujunemist oma 4- ja 6-aastase lapselapse peal ja proovin sinna oma jälje jätta. Seda aga kindlasti mitte pealesuruvalt, vaid märkamatult. Kasvõi nii-öelda hall habe ees oma enda lapsepõlve lugusid heietades. Vastuseks alati kultuslik: „Vanaisa, vanaisa, aga miks see nii oli...”
Küll aga usun, et inimene saab ajas ja ruumis mõjutada talle iseloomulikku käitumist. Hoida teadlikult mingid ebameeldivad mustrid vaka all, neid kuigivõrd kontrollides. Kõrvalolijad tajuvadki seda muutumisena, aga tegelikult inimese enda jaoks on see tõsine enesevalitsus ja sisemine tahtejõud. Kahjuks see alati ei õnnestu ja võib olla tõsiseid tagasilööke, mis puudutavad ka kogu ümbritsevat keskkonda. Täiesti naiivne on arvata, et riik oma vanglasüsteemiga saab pahad heaks muutma, ja konveierilt väljub uuesti sündinud ühiskonnaliige. Jah, meie tänase ümberkujundatud vanglasüsteemi kiituseks saab öelda, et inimestele antakse nii-öelda personaalne tööriistakast enda ümberkohandamiseks, kuid see on ka kõik. Väga palju sõltub tema lähikonnast, ühiskonna vastuvõtuvõimest tema suhtes ning eelkõige tema enda soovist ümber kohanduda. Alati jääb muutumatuks seltskond sotsiopaate, kelle jaoks hoopis meie ühiskonnakorraldus on kõver ja arusaamatu. Seda riski peame ühiskonnana kandma ja lootma, et terad sõkaldest võimalikult kiiresti eraldatakse ja et sõklad tee vanglaseinte vahele tagasi leiaks.

🔹 Andke palun paar nõuannet, kuidas kirjutada krimilugu, mis köidaks ja üllataks?

Siinjuures pean kohe vabandama ette ja taha, et ma klassikalisi krimilugusid eriti ei fänna, ei kirjas ega pildis. Olen üksikuid neist lugenud, paljusid vaadanud aga konflikt reaalse kogemusega on niivõrd suur, et see segab naudisklemist. Arvan, et sama võib olla ka arstidega, kes „Kiirabihaiglat“ või „Grey anatoomiat“ juhtuvad vaatama. Minu kirjutatud romaanide või filmi ja seriaalide süžeede aluseks on pigem dramaatiline kirjeldus inimestest, ajast, ruumist, mis kõik segatakse kokku kriminaalsesse katlasse podisema. Lugeja/vaataja teab pea kohe alguses, kes on kes, ei toimu klassikalist agathacristielikku mängu ning lugejal/vaatajal on täielik vabadus kaasaelamiseks lemmik tegelane valida. Kuigi jah, lõpuks kurjamid leiavad nii karistuse kui teatud annuses ka lunastuse.

🔹 Millega tahaksite kirjanikuna peagi alustada, aga lükkate aina edasi?

Poliitikast lahkumine oli samuti oluline sängi muutus isiklikule elujõele. Nagu ka mitu aastat tööd Ukrainas kuni täiemahulise sõja alguseni. Valikuid on mitmeid ja üsnagi palju on jõudnud erinevatesse teistesse väljunditesse. Näiteks seriaali „Reetur“ süžee autorina kasutasin loo jutustamisel lisaks kriminaalsele spioonimaailma käsitlusele üpriski palju poliitilist taustakogemust. Samas ei aja ma kunagi taga mingit ajaloolist tõde, vaid pigem lugejale/vaatajale põnevamat loomingulist fantaasiat. On olnud üpris palju tagasisidet pea kõigile minu töödele, et see ei olnud nii, vaid oli naa. Alati kostan selle peale, et alati on võimalus arhiivides tuhlata ja ise üks dokumentaalteos koostada, kuid minu loominguline purjekas seilab täiesti teises suunas. Samuti olen juba mitmeid aastaid nokitsenud miski krimipoliitiliste sugemetega loo kallal, kuid arengud on murettekitavad. Ma ei ole kindlasti professionaalne kirjanik, pigem loominguline kogemuskroonik. Pühendumine oma väikese ettevõttekese toimetamistesse, kus samuti 75 protsenti tegevusest on loominguline ja ka kirjalikele väljendustele tuginev, ka see imab omajagu energiat vaimult ja kehalt. Aeg-ajalt koputavad uksele mõned produtsendid nii Eesist kui mujaltki, kes mõnda süžee arendust soovivad või konsultatsiooni paluvad. Aga eks ajad muutuvad ja nii nagu ma veel mõned aastad tagasi ei oleks arvanud, millega ma täna tegelen, ei tea ma ka täna, mis mõne aasta pärast saab. Kuid sihtima peab.

🔹 President ütles oma augustikuises aastapäevakõnes: "Paljud inimesed tajuvad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast, ja see on ohtlik areng." Mis teie arvate, kuidas saaks niisugusi arenguid teisale pöörata?

Olen presidendiga igati nõus. Minu arvates on sellisel tajumisel mitu aluspõhjust. Üks põlvkond valijaid, kes õhinaga võtsid osa või vähemalt elasid kaasa eelmise sajandi 80-90ndate uuemale ärkamisajale, on pettunud selles, et toona suure õhinaga vabaduserööbastele seatud rong on kraavi sõitnud. Juba ammu pole silmapiiril näha ühtegi silmapaistvat rongijuhti. Kõik on sellised nišikad, igavad ja koostöövõimetud. Kuigi jah, vahest unustame ära, et just 90ndatel vahetati valitsusi nagu sokke. Vahest see toitiski toonast poliitilist ühtekuuluvustunnet ja alateadvust võidujoovastusega, et näe, ei saanud hakkama ja võeti maha. Ei tekkinud sellist võimupalitu luitumist nagu täna. Teistpidi andis see aga võimaluse rööprähklemiseks ning poliitikasse jõudis seltskond, kes asendas selle tühimiku vihase urisemisega. Suuresti täitsid nad tühimiku, mis selle sajandi poliitiline stabiilsus tahes-tahtmata kaasa tõi. No ja teised urisevad vastu. Ja siis urisetakse ja klähvitakse hundi moodi alfaisase/emase otsingul selles kuldpuuris. Meil kui vaatajatel tekibki tunne, et mis see meisse puutub. Kui nad puurist välja lasta, siis murravad ju meid täitsa maha. Noorem valijate põlvkond teeb puuri juures selfi ning jalutab edasi, tuvastamata ühe või teise uriseja nägu ega nime. See urin ei kõneta neid suuresti. Nemad juba sündisid tänasesse vabasse Eestisse ja kõik muu on Tolkieni kääbikulood. Süüdi ei ole aga nemad, vaid meie. Ei andnud hasarti edasi vajalikul määral. Siin juures peab märkima, et see ei ole absoluutne nähtus, kõigis põlvkondades on omajagu erinevaid indiviide, kuid statistiline keskmine on halastamatu.
Kuidas seda pöörata, see on miljonimängu küsimus, kus sõbranumber puudub. Ei taha vanamehelikult targutada aga arvan, et peegleid, millesse vaadata on mõlemal pool valimiskasti. Poliitikute empaatiavõime on langenud ja silmapaistev ükskõiksus suurenenud. Eksisteerib suhtumine, et kuhu see valija pääseb, kogu kaardipakk on suht muutumatu. Mõned vahetavad erakondi, poti muutub ärtuks aga soldat või emand on ikka sama. Kui aga mõni poliitik muutub pisarateni empaatiliseks, siis tituleeritakse ta kohe sotsialistiks või populistiks. Nii ollaksegi oma kookonites.
Teisalt ei saa ka valijat kritiseerimata jätta, sest sellise olukorra oleme ise suuresti loonud. Oleme pealiskaudsed ja ükskõiksed ning nagu ka president rõhutas, vaatame võimu vaenlasena. Me ei usu endasse, oma poliitilist rolli poliitika kujundamisel, seda, et meie käes on see vits, millega poliitikuid karistada. Vingumine ei aita, vaid tuleb järgmistel valimistel mitte lähtuda allaheitlikust lähenemisest: keda ma ikka valin, kas sama, keda eelmine kord, või siis üldse ei vali. Me oleme kahjuks maailmamõistes väga noor riik ja demokraatia jõuab emapiima läbi mitme põlvkonna, kahjuks ka läbi vapustuste ning tagasilöökide.

🔹 Mis on olnud teie jaoks viimasel ajal üks tõeliselt hea uudis kirjandusmaailmast?

Enne kui endast, siis mõni rida oma emast, 90-aastasest, eluaegsest vene keele ja kirjanduse õpetajast. Tema eluaegne kiindumus vene kirjanduse suurkujudesse, on viimasel kümnendil asendanud Tõnu Õnnepalu loominguga. Millise kiindumusega ta loeb, tehes märkmeid ja tsiteerides, on kadestamisväärt. Kummardus autorile.
Ise olen natuke lihtsam lugeja ja soovin jätkuvat tuult tiibadesse Olav Osolini pardilugudele. Lihtne, lõõgastav ja vaimukas lugemine kriminaalses žanris, mida meie kodumaises kirjanduses eriti palju polegi.

—————————————————

Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.

Kirjanik Mart Juur on sünnipäevalaps, ta saab jälle aasta vanemaks! 💐
29. septembril tähistame meiegi tema 60. sünnipäeva ja soovime õnne ning ikka mõnusaid lugemisi!

✨Mida neljajalgne sõber Rufus on sulle õpetanud?

Rufus on avanud mulle ukse koerte maailma ja see on väga põnev. Võiks öelda, uus horisont. Näiteks väga hea kakamisekoht on Tammsaare majamuuseumi aiatagune. Kõik Kadrioru koerad käivad seal kükitamas, see on justkui Vargamäe klassika. Tänu Rufusele on tekkinud hulk uusi tuttavaid – kõik puha koerad ja nende omanikud.

✨ Kuuldavasti inimesed kahtlustavad, et sulle on telesaadetes kõik ette kirjutatud, kuna pole ju võimalik, et üks inmne nii palju teab.. Aga milles sa ise ennast kõige pädevamaks pead ja kindlamalt tunned?

Ühtki saadet ei tee üks inimene ja toimetaja roll on väga oluline. Samas tubli saatejuht suudab rääkida igal teemal, ka säärastel, millest ta mitte midagi ei tea.

✨ Mis oleks sinu kui kirjandusministri arvates praegu hädavajalik loomeinimeste elujärje parandamiseks ära teha?

Kes muu kui loomeininimeste enestel tuleb asi käsile võtta – loomingulised liidud peavad keskenduma ametiühingutööle, vajadusel korraldada aktsioone, meeleavaldusi ja tööseisakuid, mõjutada poliitikuid, suhelda avalikkusega jne.

✨Mis teeb sinu jaoks raamatus karakterid usutavaks?

Kui tegelased on elavaks kirjutatud, isegi kui nad on täiesti fantastilised. Lugu võiks olla huvitav ja hästi kirjutatud.

✨Eeldusel, et kõnekäänd "Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina" vastab tõele - milline inimene sa oled?

Kõige tähtsam on et inimene meeldiks iseenesele, oleks endaga sõber. Keegi pole täiuslik, igaüks on imelik, aga nii enam-vähem võiks ju üritada olla.

✨ Palun soovita kolm head raamatut sügisõhtuteks.

Suvel lugesin üle Tšehhovi ja Knut Hamsuni elulugusid ja kavatsen nüüd tasapisi nende raamatuid üle lugema hakata. Uuematest asjadest meeldis väga Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“.

—————————————————

Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.

Žürii koosseisus Loone Ots (esimees), Riina Kasser, Leenu Nigu ja Ingrid Velbaum-Staub valis 2024. aasta Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajapreemia laureaadiks Siiri Ombleri, kes on muuhulgas toimetanud 40 raamatut sarjast „Eesti mõttelugu“.

Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna laureaat on Siiri Ombler Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna pälvis tänavu toimetaja Siiri Ombler, kes muuhulgas toimetanud 40 raamatut sarjast "Eesti mõttelugu".

Täna, 23. septembril saab 50-aastaseks kirjanik ja EKL-i fotograaf Kris Moor. 💐
Soovime talle palju õnne ja pildiväärilisi hetki veel vähemalt pooleks sajandiks!

📸 Millist inimest on huvitav pildistada?

Inimest, kes tunneb ennast vabalt, on enesega rahul ega muretse, kuidas ta pildile jääb. Siis avanevad kõik võimalused huvitavaks pildiks. Mind huvitab alati loomulikkus − tabada kellegi iseloomulikke emotsioone ja olekut. Kõik inimesed on huvitavad, ja kui saada lähemalt tuttavaks, tekib loodetavasti ka kõige kaamera-foobsemal inimesel vabadus olla nii, nagu ta päriselt on. Kui olen suutnud selle saavutada ja avaneb võimalus pildistada neid emotsioone, mida igaüks ei näe, on mul alati huvitav.

📸 Tänapäeval on pea kōigil telefoniga klōpsutamise vōimalus ja sekundis tehakse tohutult palju pilte. Kuivõrd sa tajud, et foto kui sellise väärtus on seetõttu devalveerunud või eesmärk muutunud?

100 aastat tagasi oli foto suur luksus ja kallis lõbu. See oli kallis hobi ka 90ndate alguses, enne digiajastu tulekut. Kunagi EKAs, ühel kaasaegse foto sissejuhataval kursusel tehti küll ülevaade, et mitukümmend miljonit pilti tehakse sekundis, milline digimüra on tabanud meid sotsiaalmeedia ajastul. Sealsel kursusel oli teemaks, et millist pilti on mõtet teha ja millist mitte. Tõsi, telefonid on läinud väga heaks ja osalt asendavad fotokat küll, olen minagi telefoniga teinud ja raamatusse neid pistnud, näiteks tänavafoto võtmes, kui pole kaamerat parasjagu kaasas. Devalveerumist näen hoopis seal, et nüüd saab teha tohutu hulga pilte, aga ei osata neid ebaõnnestunuid ära kustutada. Selle asemel ostetakse terabaitide viisi kõvakettaid, kuhu arhiveerida ja mida sisuliselt enam kunagi ei vaadata. Eks elu on kiire ja piltide sorteerimine on raske töö.

📸 Ütled, et oled nii sõnas kui pildis hakanud fantaasiale ja ulmele eelistama dokumentalistikat. Miks nii?

Ilmselt tuleneb see minu viimase 15 aasta fotograafielust ja seostub sellega. Kui ma uuesti pildistama hakkasin, siis ikka teatrit, pidusid, kontserte, sündmuseid ja portreid. See on dokumentalistika. Tööga seoses tekib mingi omamoodi vaade elule. Aga pildistada saab ka sõnadega. On hetki ja stseene, mis tunduvad lahedamad kui me iial suudame ette kujutada. Mind on alati häirinud see kuulus lause, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Ei ütle ta midagi. Pealkirjata kontekstivaba pilt ei pruugi öelda mitte midagi, eriti kui kultuuriruum on võõras. Kui rääkida mingitest maailmakuulsatest dokumentaalsetest piltidest, siis iga pildi taga on tegelikult suur lugu, mis avab kogu olukorra. Kui seda ei tea, ei pruugi pilt kõnetada.
Tõenäoliselt olen hakanud ka kirjutamises eelistama kerget dokumentalistikat just seetõttu, et alguses tuleb pildile mõelda pealkiri, mis annaks konteksti. Aga sama hästi võiks ka kohe rääkida sinna juurde terve loo, terve stseeni. Sealt edasi on juba võimalus luua oma maailm, oma lugu, nii et tekst ja pilt ei käigi päris ühte jalga, vaid hoopis täiendavad üksteist. See annab loomingus uusi võimalusi ja ma ei jäta neid kasutamata.

📸 Mis Sind närvi ajab?

Rumalus, süvenematus, pealiskaudsus, korralagedus, ebaviisakus, tähtajad, tähtaegadest mitte kinni pidamine, koristamata korter, aeglus, aeglane telefon, järjekord, poliitika, palav tuba, palav ilm, kihutavad tõuksid, tühi kõht − kõik see üldinimlik.
Enamasti on mul üsna hea enesekontroll ja närvi ma ei lähe.

📸 Inspireerituna su värskeima teose "Kus ma olen" pealkirjast: Kus sa praegu oma elus oled? Kas sulle meeldib see koht ja mis võiks olla järgmisel aastaringil paremini?

Ma olen siin − siin maailmas, selles universumis, selles päikesesüsteemis, sellel planeedil, selles riigis ja sellise inimesena. Paremat mul võtta pole. Siia heidetuna tuleb olla rõõmus selle üle, mis on, ja mitte kurvastada selle üle, mida pole. Siin ei ole küsimus meeldimises − kõik ei peagi meeldima. Keegi ei ole siia ilma sündinud selleks, et teiste inimeste meele järgi olla − ja eks ole ju minagi endale teine, nagu Rimbaud ütleb.
Järgmisel aastaringil tahaksin olla tegusam, ja mis peamine − õnnelikum. Kierkegaard räägib, et inimesed lepivad selle meeleheite tasemega, mida nad suudavad taluda ja nimetavad seda siis õnneks. Tahaks ikka palju parema tulemuseni jõuda.

—————————————————

Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.

Täna, 22. septembril on väärikas ja vägev tähtpäev kirjanik Helga Nõul! 💐 Soovime talle 90. sünnipäeva puhul väga palju õnne ja loomejõudu!

✨ Kui olulisel kohal on teie arvates ilukirjanduses autor? Kas kunsti/kirjandust tuleks (või on üleüldse võimalik) kunstnikust lahus hoida?

Ilukirjandus on nagu osa inimesest, mida kõne all olev isik parasjagu paljastab: sõnadega "strip tease ". See oleneb, mida autorist palutakse või nõutakse näidata või isegi millega hirmutada. Saab näiteks kostüümi kandes näidata tõsist nägu kuni köik variandid palja p-ni välja.

✨ Püüdes ennast kõrvalt vaadata, millises aspektis olete kirjanikuna elu jooksul kõige rohkem arenenud või millise enda hirmu seljatanud?

Olen mõningaid üllatanud, vahel liiga aus olles viha ja arusaamatust tekitanud. Seetõttu (arvan) olen oma romaane järjest realistlikumalt kirjutanud. Lõppude lõpuks on ka tähtis, et sisu lugejani jõuab, kuna lugeja loeb igatahes välja seda, mida ta tahab.

✨ Romaanis "Ilmapuu" kirjeldab Richard Powers inimeste saatusi puude kaudu. Millises puus teie ennast ja enda elu kõige rohkem ära tunnete? Miks?

Ma ei ole nimetatud teost lugenud. Kujutan ette, et olen õunapuu siirdena pandud ükskõik millise metsapuu külge kasvama. Seega ei sega ma metsapuu kasvu eriti palju, ainult häirin, kuna ma siiski paar hapuvõitu õuna olen kasvatanud.

✨ Kirjutate ka noortele ja olete nende maailma kahtlemata oma lugudega rikastanud. Aga mida noored teile on andnud?

Näiteks ausust. Suhtumisest kirjanduses võib kirjutada, mida tahab ega tarvitse seda kolme punktiga lõpetada.

✨ Miks te (ikka veel) kirjutamist armastate?

Saan seda teha üksi ja vaikuses.

✨ Kes rootsi kirjanikest teile väga meeldib? Miks?

Astrid Lindgren. Ta meeldib mulle, ehkki on peamiselt noorsookirjanik. Ta kaitseb alati oma juttudes lapsi ja noori, kuna täiskasvanud on tuimad vanemad või halvemal juhul kriminaalsed.

✨ Ehkki raamatuks pole need veel köidetud, kirjutate vahel ka luuletusi. Kas jagaksite, palun, mõnda neist?

Kui sain 75-aastaseks, andis kirjastus Atlex välja "Elu täis üllatusi", mis sisaldab 75 leheküljesuurust värvifotot minu maalidest. Nende juurde kuuluvad kirjeldavad "proosaluuletused". Lisan mõned neist.

1) Põgenesime Pärnu jõest
tulime paljaste kätega
paat lekkis
süda läikis
Rootsis saime uued kindad
aga mitte kunagi enam nii armsad
kui olid vanad eesti mustriga

2) Lõpuks tuli mees ilma hobuseta
ainult jalgratas oli
andis nõu ja nime
pani leivad kappi

3) Külastasin kodumaad
sattusin vasikavaimustusse
Vasikas pööras mulle taguotsa
- your ass hole, oleks ta öelnud
kui oleks kõnelnud eesti keelt

4) Ei ole me seltskonnalõvid
ega ammugi mitte salongilõvid
Lõviosa ajast vaikin sel ajal
kui mu kaasa
lõvilõugu lõksutab

Need mu "proosaluuletused" on paigutatud vastava maali vastasleheküljele. Maalid kujutavad:
1) Põgenikepaat merel
2) Naine tugitoolis, taga mehe tume siluett
3) Heinamaa, heinaküün ja vasikas
4) Portree isasest ja emasest lõvist

—————————————————

Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.

18. septembri kirjanduslikul kolmapäeval küsiti musta laega saalis, mis tunne on olla kilpkonn ja mis tunne on olla linn.

Päiv Dengo luuleraamatust „Kilpkonn üheks päevaks“ vestlesid Dengo ja raamatu toimetaja Sirel Heinloo.

Kanada luuletaja ja klassikalise filoloogi Anne Carsoni „Linnade elu“ tutvustasid tõlkija Hanneleele Kaldmaa ja Carsoni järgmise raamatu tõlkija Kätlin Kaldmaa.

Fotograaf Kris Moor

Täna, 13. septembril on juubilariks kirjanik Marin Laak. 💐
Soovime talle 60. sünnipäevaks südamest õnne ja jätkuvat uudishimu!

🔹 Milline on teie kõige varasem mälestus seoses raamatute ja lugude jutustamisega?

Lugesin lapsena hästi palju minasjutte, peamiselt imemuinasjutte, need olid paksud suures formaadis ja peaaegu kapsaksloetud köited, ei teagi praegu, kas juba kasutatud, st kellegi käest saadud või vanemate oma pool Eesti aegsest lapsepõlvest pärit. Need olid idamaade muinasjutud, „Aladdini imelambi“ ja salapäraste võõraste tegelastega, need lood viisid alati uskumatusse fantaasiamaailma. Hakkasin lugema vist suhteliselt hilja, 6-aastaselt, aga ka see juhus ka kuidagi kummaliselt, enesele ka märkamatult, nimelt olid muinasjuttude ettelugemisest need pähe jäänud ja ükskord hakkasin (see oli vist muinasjutt „Lumemöldri tütar“) lugema, hoidsin raamatut justkui avatult aga tegelikult oli tekst peas: klassika oleks, et tagurpidi, aga vist ei olnud, ainult lehti pöörasin arvatavasti vale koha pea 😊.

Tähti kokku pusimast ma ennast ei mäleta. Lihtsalt ühel päeval lugesin ja kohe pikki asju. Hea tekstimälu pole aastatega kadunud, pigem ohtliku piirini jõudnud, sest mõnikord jätan kiiresti lugedes asju emotsionaalselt valesti meelde. Tavalisi lasteraamatuid, neid ikka oli, ma end lugemas ei mäleta, pigem paksemaid, nii et pilte nagu polnudki vaja, värviliste piltide maailmad teksti sees hakkasid elama! Vist aga olin läbi lugenud kõik looma, linnu ja looduse juturaamatud.

🔹 Millist loomuomadust te võimalusel sünnipäevaks natuke endale juurde paluksite?

See küsimus nõuab lausa põhjalikku enesenalüüsi:) Selleks ei ole praegu küll aega, paar kibekiiret tähtaega on ees, pärast sünnipäeva püüan kindlasti sel teemal mediteerida. Üks asi küll: olen senises elus olnud suhteliselt riskialdis ja sisimas tundnud uhkust, kui olen suutnud end sundida mitte-niiväga-kiireid-otsuseid tegema, vaid asja põhjalikumalt uurima, aga muidugi puudutab see pigem elu, mitte kirjanduse uurimist, aga nii siin kui seal on hästi oluline instrument vaist ja ka seda saab treenida.

🔹 Hiljutises intervjuus väljendasid kirjanike liidu noored, et kohustusliku kirjanduse sundus on tekitanud noortes lugemistõrke. Teie olete ütelnud, et (kooliprogrammis olevat) kirjandusklassikat peaks tundma iga inimene, sest "kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde". Kas ja kuidas siin keskpõrandale kokku tulla?

Arvan, et need asjad on natuke keerulisemad, näiteks on kooliprogrammis õpetajal üsna vabad käed valida üht või teist teost, valida mõned olulised ja kõnetavad raamatud ning neid põhjalikumalt analüüsida, need nii-öelda lukust lahti muukida ja avastada koos õpilastega kirjandust kui sõnakunsti; muukida lahti, kuidas teosed, näiteks romaanid on kokku pandud, kuidas kujundatud tegelaskond, või siis viia õpilased keelelisse ja semiootilisse kujundimaailma, näidata, kui maagiline ja müstiline on eesti keel, Jaan Unduskil on selle pealkirjaga ju raamatki. Minu ülikooli ajal 1980-ndate lõpul eesti filoloogiat õppides jätsime haruharva, vaid eriti mõjuvatel põhjustel vahele näiteks Valeri Bezzubovi ja Peeter Toropi vene kirjanduse loenguid. Bezzubov luges meile kaasaegset vene kirjandust, elas emotsionaalselt kaasa tegelastele ja ometi näitas, kuidas kirjanik, hoolimata oludest tsensuurist jne, on leidnud võimaluse ridade vahel midagi ära öelda, ja selgitas, meile mida see tähendab. Meenub Valentin Rasputini romaan „Lahkumine Matjorast“, mis räägib vist (?) rajatava veehoidla alla jääva küla elanike, lihtsate vene inimeste hüvastijätust oma kodudega. Nad küürisid põrandaid, valgendasid savimajakeste seinu, mis kohe pidid saama neelatud paisuveest. Õppejõuna oskas Bezzubov teose nii lahti võtta, et see jäi sügavalt meelde, sai tekstiks, mida kannan kaasas, mis on lausa meemistunud – „lahkumine matjorast“. Torop aga võttis üksipulgi lahti Dostojevski keerulised romaanid, näitas, kuidas teoste ülesehitusse on kirjanik „konstrueerinud“ tähendusi, see oli tõeline haridus!

Vahest ei olegi ka kooliõpetajal sugugi vaja võimalikult palju teoseid emakeeletundides läbi võtta, piisab neist mõne üksiku põhjalikust analüüsist, mis annab võtme kirjanduse mõistmiseks. Muidugi, peab olema võimalik raamatuid, millesse nii-öelda sisse minna, valida, ja need peavad olema head. Kirjandusklassikasse on ikkagi jäänud need teosed, mis on hästi kirjutatud ja mis on lugejaid kõnetanud. Maailm on muutunud, noored on harjunud lugema elektroonilist teksti! Püüame siis luua sellise keskkonna, millega on harjutud. Keskpõrandale kokkutulemiseks hakkasin koos sõpradega tegutsema vist juba enne, kui digipööre sai oma nime: hakkasime eestikeelseid raamatuid tekstistama juba 2000-ndate alguses, sellest ideest sündis kirjanduskeskkond „Kreutzwaldi sajand“: siin leidub nii kirjandusklassikat kui vangistamata perifeeriat ja tean, et seda keskkonda kasutatakse emakeeltundides palju. Ma ei vastanud mälu-küsimusele: on mingid tekstid ja troobid, mida teavad kõik, teadsid kõik, on vajalikud ja isegi praktilised! Näiteks ei pea ju lõpetama lauset „Kui Arno isaga…“ – see hoiab aega kokku, ei pea selgitama, kõik saavad aru, mida tahetakse öelda, tähendused on justkui zipitud.

🔹 Värske kirjandusteaduse tudengina õppisin hiljuti oma esimeses tekstianalüüsi loengus, et tõsine teooriaga tegelemine võiks tekitada inimeses küsimusi ja muuta need selgemaks.
Millised küsimused teid kui kirjandusteadlast praegu kõige rohkem intrigeerivad?

Teooria õpetab küsima, see on tõsi, ja kui lähtud mingist teatud teooriast, on sul võimalik dialoogi astuda nendega, kes on ka samast teooriast lähtunud, teooriate kasutamine avardab ja piirab samal ajal. Kui aga teoorias väga kinni olla, siis võib selle taipamine-tajumine, mida autor on tahtnud oma tekstiga öelda, kujuneda oluliselt raskemaks. Ka mind on teooriad paelunud, aga olen nende juurest jõudnud rohkem ad hoc lähenemiseni: uurimisküsimused tekivad konkreetsest tekstist või allikatest lähtuvalt. Kõige lihtsam näide on see, et alustasin oma juhendaja Rein Veidemanni mõistest „kriitika poeetika“, aga jõudsin kriitiliste tekstide intertekstuaalsuse ja võrgustike analüüsini, sest hakates lugema üht teksti, avanes, kuidas selles oli kasutatud ja mängitud teistes tekstides leiduvate arvamustega. Aga - nii oli see muidugi varem, minu elavad näited põhinevad 1920. aastate kirjanduselul, kas tõesti sada aastat tagasi?! Praegu see vaevalt nii on, igal arvustajal on sügav suhe pigem ühe, oma arvustatava tekstiga.
Viimane küsimus praeguse kohta. Olen aina ja üha jätkuvalt imestamas meie väliseestlaste ja nende kirjandusliku, laiemalt ka kogu kultuurilise tegevuse üle paguluses, kuhu saatus oli neid paisanud 1944. aastal – hea rääkida ja meelde tuletada kõigile just nüüd, suure põgenemise 80. aastapäeva aegu. Ligi kaheksakümmend tuhat inimest lahkus Eestist paatidega, rongidega, jalgsi, pered väikeste lastega, kirjanikud, kunstiinimesed, insenerid, advokaadid, sõtta sunnitud…. Teadaolevalt esimese eestikeelse raamatu trükkimisest möödub varsti 500 aastat, juba tehakse ettevalmistusi Eesti Raamatu Aasta 2025 tähistamiseks. Sellel uhkel taustal püüan anda oma panuse emakeelse kirjasõna tähenduse mõtestamisesse paguluses, võõrsil; ja mind väga huvitab ka raamatukultuuri tuleviku küsimused.

🔹 Mida head viimati lugesite?

Päris viimati? Lugesin kaanest kaaneni läbi augustikuu Loomingu😊 Arne Merilail on seal üks pöörane tekst, mida ta nimetab muinasjutuks, ei jõua raamatut ära oodata! Tõnis Vilu luuletused olid väga head, ja muidugi Lilli Luugi novell „Muld“ - see mõjus justkui uus, impressionistlik lehekülg mõnest Mihkelsoni romaanist.

📸 Alar Madisson

—————————————————

Alates märtsikuust saab Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.