EELK Tallinna Jaani kogudus ja kirik

ÕPETAJA JAAN TAMMSALU SELLE NÄDALA HARDUSHETKEL

11. september 2024

„Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7).

Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et mure peaks olema „rõhuv sisemise rahutuse ja hirmu tunne, mille kutsub esile ebameeldiv või raske olukord“. Aga sealsamas väidetakse, et on olemas ka tühist ja asjatut muret ja et mured võivad muretsejal üle pea kasvada. Seal tuletatakse ka meelde üht lauset A. H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“: „Vana Andres oli viimaste aastate murede ja vaevade käes ruttu kokku vajunud.“ Kuidas on meiega?

Ühest küljest on muretsemine midagi loomulikku, inimloomuse juurde kuuluvat. Mille pärast me muretseme?

Kas ma olen piisavalt hästi täitnud oma kohustusi, kas olen oma tööd teinud südamega? Muretsemine oma lähedaste pärast. Muretsemine maailma muutumise, sõdade lähenemise ja sellega seoses iseenda ja oma lähedaste tuleviku pärast. Me muretseme homse pärast: kas me ikka saame hakkama, kui vananeme ja kui paljud asjad muutuvad kallimaks? Muretseme selle pärast, mida teised meist mõtlevad. Muretsemiseks leiab palju põhjusi.

Kuulsin, et osas koolides on probleemiks see, et õpilased on ka tundide ajal tihti oma nutiseadmetes. Mitte see ei pannud mind imestama, vaid see, et nad suhtlevad seal oma muretsevate vanematega, kes neilt pidevalt küsivad, kuidas lapsel läheb, kuidas ta hakkama saab, kas ta on ikka söönud jms. Ema või isa on sõidutanud oma lapsukese koolitrepini, näinud tema kooliuksest sisseastumist, kuid isegi seejärel ei suuda ta oma muretsemist lõpetada. Kui nüüd kool võtab õpilaselt telefoni ja tema lakkamatult muretsev ema läheb murest halliks ...! Hall kanaema.

Küllap ongi nii, et ühest küljest ei ole muretsemine ebaloomulik. Ebaloomulik ja väga kahjulik on ülemuretsemine, oma murede hiigelsuureks mõtlemine ja muretsemine asjade pärast, mida me mitte kuidagi ei saa muuta. Ja see valearvamus, nagu oleks kõik, mille pärast muretseme, vaid meie õlgadel. Tean sellest nii mõndagi. Olen aastaid end takka piitsutanud, lasknud teistel oma õlgadele laduda uusi ja uusi koormaid ja neid isegi juurde võtnud. Lõputult palju tööd, kohustusi, vastutust. Õla- ja kaelasooned ja abaluude ümbrus pidevas pinges. Ühel päeval ütles inimene, kes on püüdnud mind aastaid aidata, et mu õlgadel on olnud liiga suured koormad ja need vajutavad mind kühmu. Ja nüüd ütlen ma teistele: palun, ärge võtke liiga palju oma väikestele õlgadele, sest see, mida oma turjale korjame, muljub meid maa sisse, meie pea muutub muredest nii raskeks, et vajub koos õlgadega ettepoole.

Ebaloomulik ja vale on muretsemine, mille ümber inimene tiirleb, pöörleb ja mis kuidagi ei lõpe. See hävitab lootuse, pimestab silmad, kurdistab kõrvad kõigele heale, ilusale, katab murehalliga kogu meie ümber oleva värvikülluse, ei lase, ei luba meil tunda millestki suurt rõõmu. Vale muretsemine muudab meid muredateks, kergesti purunevateks, laialilagunevateks.

Karl Ristikivi on kirjutanud:

„Miski ei kao.
Köidikud langevad, vermed jäävad,
ja mitte ainult unenäos,
millest väsinult ärkad.

Ma ei ärka kunagi rõõmsalt.

Magasin liiga kaua,
liiga rasked olid mu unenäod,
ja ma ei mäleta enam,
miks ma ärkasin.“

Ülemuretsejagi ärkab sageli väsinuna. Ta ei ärka rõõmsana. Ta ei luba endale rõõmu. Kui vahel, siis vaid lühikest aega, sest ta sulgeb pärast ärkamist taas kiirelt oma silmad ja uinub oma muredesse, sukeldub raskete murede unenägude põhjatusse merre.

Muretsejad, kes ei suuda oma muretsemisi lõpetada, on unustanud Jumala. Pole vale muretseda, aga on vale, kui muretseme valede asjade pärast ja kui unustame Jumala ja Tema headuse, abi, andestuse, armastuse. Me pole kõikvõimsad. Me ise ei suuda, ei jaksa. Koos Kõigeväelise Jumalaga suudame, jaksame palju.

Aga kuulen nüüd taas neid tavalisi hüüatusi: „Kes teine seda teeb, kui mina ei tee?“, „Kõik kukub kokku, kui mina loobun.“ Aga kallis, kas sellel hetkel, kui sina sured, saabub maailma lõpp – kõik kukub kokku? Loomulikult, mõne jaoks see tundubki mõnda aega nii olevat, aga elu läheb edasi. Pisut teistmoodi, aga läheb. Ja meie ei tohiks oma muretsemistega kasvatada oma lähedalolijaid abituteks.

Mäletan ikka üht naist mulle oma mehe surmast rääkides ütlemas: „Kuidas ma nüüd hakkama saan? Ma ei tea isegi seda, millisest nupust pesumasin tööle saada.“ Näen pidevalt ka paljusid emade poolt ülimalt ära hellitatud abituid lapsi ja mehi, kelle eest ja tagant on naised kõik ära teinud. Tean, mis juhtub, kui sellised naised ja emad surevad, aga ma ei saa aru, miks nad oma lähedastele nii teevad, nad sellisteks abituteks muudavad.

Peetrus oli noore mehena suur muretseja ja oma muredest kiire, kärsitu rääkija. Tema muretses peamiselt teiste pärast. Selle pärast, mis saab Jeesusest ja mis saab ühest tema kaasjüngrist, mehest, keda Jeesus kuidagi erilise armastusega kohtles. Kui ta Jeesusele oma sellistest muredest räägib, kogeb ta Jeesuse karmust: „Tagane minust, saatan! Mis see sinusse puutub? Sina järgi mind!“ Vanemaks saades, apostlite juhi vastutuskoormat kandes, vaenamistest läbi minnes Peetrus muutub. Just tema soovitab ristiinimestele: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt /tema muretseb/ teie eest!“ Ta ütleb seda omaenese kogemustele toetudes. Olen minagi selleni jõudnud. Jumal hoolitseb omade eest – ka eksinud omade eest! Ta ei jäta neid, kes Teda usaldavad, Talle oma lootuse panevad. Ta kannab kõigest läbi.

Ühes koraalis, mida paljud eestlased teavad tänu raamatule ja filmile „Kevade“, on sõnad:

„Kas on linnukesel muret,
kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab Looja peale,
hüppab seal, oksa peal,
rõõmsalt tõstab hääle.“

Nüüd hüüatab ehk ülemuretseja, et mida see linnuke seal oksa peal hüppab. Äkki läheb oks katki! Aga armsad, ega linnuke oksa peale looda. Ta loodab oma tiibade peale ja ka ristiinimene ei peaks lootma kõige sellise peale, mis võib hetkega puruneda, silmapilguga muutuda. Me peaksime lootma oma Taevase Isa, kõigeväelise, armastava Jumala peale. Tema peale, kes on andnud meile elu ja kõik meie annid, jõu, mõistuse ja muu ning kes kannab hoolt omade eest. Muretsegem siis selle pärast, kas me ikka oleme Tema, oma Taevase Isa omad, ja püüdkem teha kõik selleks, et oleksime ja jääksime nüüd, ikka ja igavesti.

PALVE: Meie Taevane Isa, Issand, me isand, kes Sa oled meid nii palju armastanud, et oled andnud oma elu, et meie võiksime elada, andesta meile, et oleme liiga sageli unustanud muretsedes Sind. Andesta meie vähene rõõm ja tänulikkus. Aita meil muutuda – murede hallist merest Sinu armastuse hõlma jõuda. Seda palume Jeesuse nimel, kes on lubanud hoolt kanda meie eest! Aamen.

(Fotod: Heidi Tooming)

Pärdi päevad 2024: sünnipäevakontsert 11. septembril. Esinesid Hans Christian Aavik (viiul), Mari Poll (viiul), Karolina Aavik (klaver) ja Tallinna Kammerorkester. Dirigent Tõnu Kaljuste. (Fotod: Anneli Ivaste)

JÄRGMISEL KOLMAPÄEVAL ALGAB UUS LEERIKURSUS

Jumala Poeg ütleb: „Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja“ (Jh 6:37). Järgmisel kolmapäeval algab Tallinna Jaani koguduses selle aasta viimane, kolmas leerikursus. Leerikursust viivad läbi õpetajad EVE KRUUS ja URMAS NAGEL ning oreleid tutvustavad lähemalt koguduse organistid. Soovijad saavad end registreerida kantseleis või võtta õpetajatega ühendust või tulla kohapeale ja ennast siis kirja panna. Leerikursus kestab kuni 24. novembrini, mil toimub leeriõnnistamine.

Õpetaja EVE KRUUS kutsub kõiki, kes veel pole end Jumala kätesse andnud:

„Leerikool Tallinna Jaani koguduses algab 18. septembril ja esimene tund algab ka kell 18. Edaspidi hakkavad leeritunnid toimuma kolmapäeviti ja mõnel pühapäeval pärast jumalateenistust. Kui saame kokku arvestatavas suuruses leerigrupi, siis püüame läbi viia ka leerilaagri, nõnda nagu see vahepealse paarikümne aasta jooksul traditsiooniks on saanud, aga mis nüüd mõnel viimasel korral on leeriliste vähesuse tõttu ära jäänud.

Miks tulla leeri? Selleks on väga erinevaid põhjusi ja küllap igal inimesel, kes kavatseb sinna tulla, on see teistest veidi erinev. Vahel tullakse leerikooli lihtsalt uudishimust, et vaadata, mida kirik endast kujutab ja mis seal toimub. Vahel tullakse selleks, et natukene paremini tundma saada oma juuri, õppida tundma oma vanemate lugu, nende usku, kristliku maailma ajalugu, kultuurilugu. Kirjandust selle kohta muidugi leidub ja küllap saavad huvilised neid teemasid ka ise uurida, kuid leerikoolis saab kõigist nendest kuulda süstemaatilisemalt ja juhitakse tähelepanu sellelegi, mida ise võib-olla ei oska kirjandusest välja lugeda ja mida ka koolis enamasti ei õpetata.

Paljud on tulnud sellepärast, et on oldud sõbra või sõbranna laulatusel, kiriklikul talitusel, mis on olnud väga kaunis ja tahaks nüüd ise ka sedaviisi oma abielu sõlmida. Paljud on tulnud sellepärast, et on olnud kutsutud külaliseks talitusele, kus mõni sõber või lähedane on andnud oma lapse ristimises Jumala kätesse. Talitus on meeldinud ja nüüd soovitakse ka oma last anda Jumala kaitse alla. Kirik on kehtestanud aga nõudmise, et kui tahetakse last ristida, siis vähemalt üks lapse vanematest peab olema ka ise ristitud ja leeritatud. Miks selline nõue? Kas on mõistlik anda oma laps, oma kõige kallim vara, kellegi võõra kätesse, kellegi kaitse alla, kellest sa midagi ei tea? Ja miks anda Jumala kaitse alla ainult laps, kas vanemad siis ei vaja kaitset? Miks lõhestada perekond? Kas poleks mõistlik kõigepealt ise tutvuda Jumalaga, kelle hoolde, kelle kaitse alla tahame oma lapse anda? Kas poleks tark anda ka ennast, kogu oma perekond, Jumala kaitse alla, saada terve perega Tema riigi kodakondsus?

Mõni tuleb, sest nende sõbrad on palunud neil olla oma lastele ristivanemaks. Aga selleks, et olla tõeliseks ristivanemaks, mitte ainult nimeks ristimistunnistusel, on vaja teadmisi, mida saab leerikoolist, on vaja õiget ja kindlat suhet Jumalaga, Tema tahte teadmist ja täitmist.

Kõige tähtsamaks ja olulisemaks leerituleku põhjuseks on aga olnud siiski tulijate soov leida enda jaoks vastused küsimustele, mis puudutavad inimeseks olemist. Soov saada aru sellest, kes nad tegelikult on, milline on nende positsioon ja ülesanne universumis, selles maailmas, kuhu nad on sündinud. Leida vastused küsimustele elu aluse kohta, aluse kohta, mis ei muutuks, millele saaks alati ja kindlasti toetuda. Saada vastused tuleviku kohta, selle kohta, mis saab siis, kui elu siin ilmas otsa lõpeb. Leida vastused ja lahendused mõnele oma elu olukorrale, mis on otsija n-ö rajalt välja löönud.

Üsna sageli on ka nõnda, et leeri tullakse ühel põhjusel, aga leerikoolis, saades juurde teadmisi, suheldes teiste leerilistega, suheldes kursust läbi viivate vaimulikega, võib põhjusi tulla juurdegi. Nii mõnigi kord leiavad inimesed siit enda jaoks palju enamat, kui nad on sellelt kursuselt oodanud või lootnud. Mis tahes põhjus teil ka ei ole või mida te endale võib-olla isegi ettekäändeks ei too, et tulla sellisesse kohta kui kirik ja leerikursus, siis igal juhul te olete teretulnud.

Te ei pea olema eelnevalt ristitud, et osaleda leerikursusel. Pärast leerikursuse lõppu ja enne leeritalitust me ristime kõik need, keda ei ole varem ristitud.

Ma ei usu, et seda artiklit lugedes muutuksid põhjused, miks keegi on kavatsenud leeri tulla. Kuid mis tahes põhjused teil leerikooli tulemiseks ka on, igal juhul olete te kõik väga teretulnud!

Vt ka www.tallinnajaani.ee/avaleht/teated-ja-uudised/1055-18-septembril-2024-algab-uus-leer-olete-oodatud.html.

TULEMAS: 11.–16. september 2024

* Kolmapäeval, 11. septembril kell 13.30 mõtiskleb hardushetkel õpetaja Jaan Tammsalu. Orelit mängib Maris Tammsalu, laulab Oliver Kuusik (tenor).

* Kolmapäeval kell 19 toimub Pärdi päevade sünnipäevakontsert. Ettekandele tulevad Arvo Pärdi teosed „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Fratres“, „Orient & Occident“, „Trisagion“ ja „Tabula rasa“. Esinevad Hans Christian Aavik (viiul), Mari Poll (viiul), Karolina Aavik (klaver) ja Tallinna Kammerorkester. Dirigent Tõnu Kaljuste.
Piletid ja täpsem info: https://piletikeskus.ee/et/e/qrz3wo.

* Neljapäeval, 12. septembril kell 12 peab armulauaga palvust õpetaja Urmas Nagel.

* Pühapäeval, 15. septembril kell 10 algab jumalateenistus koos armulauaga. Jutlustab õpetaja Eve Kruus, orelil Maris Tammsalu.

* Esmaspäeval, 16. septembril kell 19 on „Loodud sõna õhtute“ uue hooaja avaüritusel õhtujuht Janek Mäggi vestluskaaslaseks Eesti Kaitseväe peakaplan ja EKNK vaimulik Ago Lilleorg. Orelil Tiia Tenno. Üritus on TASUTA. Annetuskastid on avatud ja -terminalid töökorras.

* Kiriku galeriis on veel avatud Olga Tobrelutsu isikunäitus „Püha puu“, kuraator Erkki Juhandi.

Lisaks teenistustele on kirik avatud T, N ja R kl 10–16 (sissepääs kantselei uksest) ja K kl 10–18.

Laulusõbrad, algab teie aeg! Tallinna Jaani kiriku koorid ootavad uusi liikmeid.

Vt ka dirigent Peeter Perensi intervjuud e-Kirikus: https://e-kirik.eelk.ee/2024/koorijuht-peeter-perens-kirikus-lauldes-tekib-rahu-ja-room-elukindlus/.

EVA-AET JÄNES (30. mai 1942 – 9. september 2024)

Õpetaja EVE KRUUSIL on taas teatada ühe meie koguduse ustava ja kauaaegse kaasteelise lahkumisest:

„Minuni jõudis kurb teade, et täna hommikul lahkus meie hulgast Tallinna Jaani koguduse kauaaegne liige, kunstnik EVA-AET JÄNES. Tema oli see inimene, kes on teinud meie kiriku altari kõrval ja taga asuvad vitraažid, oli palju aastaid Tallinna Jaani kiriku galerist ja tegi meie kirikus ka mitu oma isikunäitust. Kiriklikus plaanis on ta tuntum töö ka konsistooriumi kabel, mille ta on oma freskodega kaunistanud.

Matusetalituse toimumise aeg ja koht on veel täpsustamisel. Avaldame kaastunnet tema lastele ja lastelastele ning kõigile tema lähedastele.“

NÄDALA MÕTE
Õpetaja URMAS NAGEL
9.–15. september 2024

„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat“ (Mt 6: 19–24).

Küllap on nii, et elus on vaja millegi suure ja olulise tegemisel varuda kannatlikkust ja aega. On vaja võtta riske. Isegi siis, kui paljud sinu kõrval on valmis käega lööma või peavad kogu üritust lootusetuks. Argus võtab jõu. See aga tähendab sedagi, et inimene ei oma siis ka vahendeid kurja tagasilükkamiseks.

Kristlase elu on vastuvoolu ujumine, sest maailma ja mammona tõde on risti püstitajate tõde. Peame aga elama ülestõusmise usus ja väes. See nn elava lootuse laul, mille helid tungivad, kui vaja, läbi paksematestki müüridest. Ainult siis on võimalik mõista apostel Peetrust, kes innustab esimesi kristlasi: „Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.“

Aare on olemas meie kõikide jaoks, kuid „kus on su süda, seal on ka su aare“, räägib Jeesus Mäejutluses. Professor Elmar Salumaa on oma Matteuse evangeeliumi kommentaaris öelnud: „Kui meie süda kuulub temale (Jumalale), siis on kogu meie meie elu põhisuund õige, liigub eesmärgi poole, ükskõik kas me sõidame uhkel luksusaurikul või viletsas vees. Õige sadama majakas plingib meie ees oma igavikuvalgust ja näitab meile meie tõelist koduteed.“

Jumal toidab oma rahvast, nagu Ta tegi seda iisraellastega kõrbeteekonnal. See on Tema hool ja halastus. Sellepärast on igal inimesel kohustused maailma vastu, aga tal ei ole mingit õigustust pretensioonidele maailma vastu ega ootusele maailmalt midagi saada. Meie eest hoolitsetakse. Ja meie jääme küsima: „Man hu?“, „Mis see on?“ Ja püha Peetrus peab ikka ja jälle meid julgustama: „Heitke kõik mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7). Ja siis ühel suvisel õhtul istud sa Hiiumaa suvekodus, vaatad päikeses ergavaid männilatvu ja kirjutad luuletuse, millele paned pealkirjaks „Kõrbeteel“:

„Süda kui kivikalme
Seisame oma vaenlaste ees
Nende saamatus on hirmutav
Nad ei tunne meid
Nagu ei tunne pimedus päikese sära
Enne kui nad taipavad
Oleme kõrbest läbi
Ükski koi möödanikust
Ei saa meid enam kätte
Ning meie oleme olemas
Üksteise jaoks ilma kasuta
Ilma kogumiskireta“

Eileõhtune Pärdi päevade kontsert „Siluani laul“. Esinesid Maria Listra (sopran) ja VHK keelpilliorkester. Dirigent Rasmus Puur.

PÄEVA PALVESÕNA
Õpetaja URMAS NAGEL
8. september 2024. 16. pühapäev pärast nelipüha

„Heitke kõik oma mured tema peale, sest tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7).

Teemaks sellel pühapäeval on Jumala hoolitsus. Jutlustekstiks aga 2. Moosese raamatu lugu iisraellaste imelisest toitmisest Jumala poolt nende kõrberännakul.

Iisraellased olid jõudnud Eelimist Siinai kõrbe. Raske teekond, süüa pole enam suurt midagi. Rahvas nuriseb ja Moosesel tuleb juhina nüüd kindlustada nii oma autoriteeti kui ka usku Jumalasse. Seda hoolimata sellest, et just olid nad saanud kõhu täis „taevaleivast“ või „inglileivast“. Meie nimetame seda valget ollust, mida iisraellased said söögiks koguda, mannaks, sest kui rahvas seda imet nägi, siis nad küsisid: „Man hu?“ – „Mis see on?“ Leib langes ainult seal, kus rahvas oli leeris. Seda iga päev, välja arvatud sabatipäeval. Sellest sai leib neile kogu nende kõrberännaku ajal.

Manna päritolu on püütud ka selgitada. Nii on vihjatud ühele söödavale suhkrut sisaldavale teralisele ainele, kilptäide eritisele. Samas näeb see aine täiesti teistmoodi välja kui Piiblis kirjeldatu. Ju peab mõni asi jäämagi saladuseks. „Jumala aias“ ei ole kõik lõpuni seletatav, nagu seegi, et Ta juhib ühte rahvast läbi tohutute kannatuste ja ohvrite kitsale maaribale Vahemere idarannikul. Suurim ime selles loos on ikkagi see, et Jumal andis toitu sõnakuulmatule näljasele rahvale. Läbi pühakirja kordub see, et Jumala halastus ja arm on ja jääb mõistetamatuks. Nii, et inimene peab aina otsima vastuseid ja selgust, kuidas selles maailmas hakkama saada ja siiralt uskuda, et Tema hoolib.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, Sina oled meie juures ka raskustes ja hädades, Sina hoolitsed ja aitad. Me palume Sind, jää meie juurde oma halastuse pärast. Tee, et me ennekõike taotleksime Sinu riiki, ja aita meil leida see hea osa, mida meilt ära ei võeta. Aamen.

Imeline kontsert eile õhtul Pärdi päevadel. Esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja ERSO. Dirigent Tõnu Kaljuste.

Nagu ikka igas septembris, nii tuleb ka sel pühapäeval Tallinna maratoni tõttu väga korralikult läbi mõelda, kuidas jumalateenistusele jõuda: www.jooks.ee/et/liiklusinfo/. Kohtume kirikus!

(Fotod: Tarmo Tilsen)

Täna kell 19:

Juba täna kõlab Anton Bruckneri suurejooneline Missa nr. 1 ja Arvo Pärdi „Littlemore Tractus“ ja „Da pacem Domine“ Tõnu Kaljuste juhatusel. Koos ERSOga on laval Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kohtume täna õhtul kell 19 Tallinna Jaani kirikus ning homme kell 18 Tartu Pauluse kirikus. Piletid müügil Piletikeskuses.
Nargenfestival Arvo Pärdi Keskus / Arvo Pärt Centre PÄRDI PÄEVAD 2024

HEIDI TOOMINGA fotod Pärdi päevade avakontserdilt 2. septembril. Esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Concerto Copenhagen (Taani). Dirigent TÕNU KALJUSTE. Nagu hea tava Jaani kirikus ette näeb, alustab iga kontserti vaimulik sõna. Seekord kõlas see õpetaja EVE KRUUSI suust. Kirik oli rahvast nii täis, et osa inimesi pidi leppima kirikusamba taga istumisega. Oma rahvaga oli tihedalt õlg õla kõrval kontserti nautimas ka Eesti Vabariigi president ALAR KARIS.

KOORID VÕIKSID EHK VEELGI ENAM OSALEDA LITURGIAS

Õpetaja URMAS NAGEL tunneb heameelt, et Tallinna Jaani koguduses on muusikaline osa suhteliselt tugev ja professionaalne, sest kõik komponendid on olemas: mitu koori erinevates kooriliikides – meeskoor, kammerkoor, naiskoor, lapsed – ja professionaalsed kirikumuusikud.

„Olles ise üsna melomaan ja muusikast mitte väga kaugel, olen ma tõesti nautinud siinset muusikaelu, kas või oreli sissemänge muusikalises mõttes. Enamikus kogudustes on olemas muusikud, kes spetsiifiliselt kirikumuusikat ei ole õppinud. Tavaliselt on nii, et inimene oskab seal klaverit mängida ja ta on siis orelimängija, mitte organist, ning liturgilises mõttes on kõik jäänud eneseharimise taustale – see on inimeseti erinev, kes kui palju saab panustada.

Jaani kogudus on üks neid kogudusi, kus muusikaline tase on hea. Mitte üksnes selle poolest, et organist oskab hästi orelit mängida ja koor laulab keskeltläbi ka keskmisest paremini, vaid just sellepärast, et need, kes seda muusikalist elu juhivad, on ka asjatundjad kirikuliturgias.

Võib-olla tulevikus võiks neid koore rohkemgi kasutada liturgilises plaanis. Kui uus lauluraamat tuleb, siis on seda veelgi enam vaja rõhutada, sest ainus viis, kuidas panna kogudus uuemaid lugusid laulma, on võimalus kasutada võimalikult tihti koore, kes laulavad ees – siis julgemad tulevad järele.“

ENNEOLEMATU! TALLINNA JAANI KIRIK ON PRAEGU KUI LILLEAED

Mis toimub? Räägib õpetaja EVE KRUUS:

„Pühapäeva hommikul kirikusse tulles ootas mind ees meeldiv üllatus, kirikust oli saanud suur ja kaunis lilleaed. Sellel aastal on meid tõepoolest lilledega õnnistatud, kuid seekordne lillede kogus oli lihtsalt imetlusväärne ja hämmastav, ma ei mäleta, et siin oleks korraga NII palju lilli olnud.

Kui ma uurisin selle lilleaia tagamaid, siis selgus, et rahvusooper Estonias toimunud kontserdi „Vana Tallinn Gala“ korraldajad eesotsas lillede eest vastutaja JAANIS MAGNUSEGA olid otsustanud, et nad võiksid pakkuda lilli, mida neil enam vaja ei läinud, kuid mis olid nii hästi säilinud, kohta, kus inimesed saaksid nendest veel rõõmu tunda – kusjuures tasuta.

Nõnda sõitsidki lillekoormad laupäeva õhtul kiriku ette ja meie kiriku ustavad lilleseadjad – seekord eesotsas ANU BACHMANNIGA – seadsid need meie kirikus kenasti paika. Ma usun, et need, kes 1. septembril pühakotta jõudsid, ja ka need, kes tervel sel nädalal on pühakotta jõudnud, saavad nendest kaunitest lilledest suurt rõõmu tunda. Sest lilli on tõesti palju.

Suur tänu inimestele, kes mõtlevad ka teiste peale, tahavad kinkida teistele inimestele ilu ja toovad lilled Kõigekõrgema altarile.“

(Fotod: koguduse pildipank. Pildistatud 5. septembril pärast keskpäevapalvust.)

LUTERLIK KIRIKUMUUSIKA KÕLAB JUMALA KIITUSEKS

Luterlikust kirikumuusikast arutleb õpetaja URMAS NAGEL:

„Siin on omapärane vastuolu nendes lauludes. Kui vanas lääne kirikus, st katoliku kirikus, oli laul täielikult sõna teenistuses, igale silbile vastab sealses gregooriuse koraalis üks noot ja kõik on väga kindlalt paika pandud, nii et sõna juhib kirikumuusikat absoluutselt kindlalt, siis luterlikus kirikus on asi natuke teisiti. Luterlikus kirikus võeti reformatsiooniajal aluseks lihtsamad ja meeldivamad viisid, mida oli kerge laulda. See tähendas, et vahel tuli teha mööndusi, sõna tuli paigutada sinna viisi, sest viis oli enne olemas. Sellest tulebki lauluraamatus märge, et laulda tuleks „omal viisil“. Kuuel koraalil võis olla üks ja sama viis, seda lihtsalt kasutati niiviisi praktiliselt. Sõnu painutati muusika alla ja et viis vastu peaks, on seal tehtud mööndusi, mis ei ole alati kõige õnnestunumad. See on tinginud selle, et me ei ole mõningate kärbetega paiguti rahul.

Kuna Martin Luther pidas väga oluliseks, et laulaks kogudus, mitte ainult koor, siis pidid laulud olema mingil viisil kergemini omandatavad, et kogudus suudaks neid laule laulda. Klassikaline koraal kujuneski reformatsiooniajal välja, eriti kindlalt aga 17. ja 18. sajandil, kust on pärit suur osa sellest laulust, mida me tänapäevani jumalateenistusel kasutame.

Uus koraaliraamat on nüüd tulemas ja on teada, et seal on taasavastatud rahvalaulu ja ka teiste kirikute laule, eestkätt anglikaani traditsioonist tulenevaid laule. Ühes asjas on see loogika ligidane ka vanale lääne kirikule: laul on eeskätt palve.

Laul ja liturgia peaksid olema täielikult seotud. See tähendab, et igale osale liturgias leiame me ka luterlikus lauluraamatus koraali, mis avab järgmist tegevust, olgu selleks siis sissejuhatus, pühapäeva teema, loosung, mida see pühapäev endas kannab. Või olgu see jutluse sissejuhatamine, nii et seda ongi hakatud nimetama jutluse lauluks – see ei ole päris täpne termin liturgilises mõttes, aga kõik luterlased saavad sellest ühtemoodi aru – et enne jutlust suunab laul meie mõtted selle pühapäeva teemale, mis peaks kantslist tulema. Või kui enne palvet on laul, siis me nimetame seda palvelauluks – jällegi ei ole liturgiliselt täiesti korrektne nii öelda, aga luterliku kiriku praktikas kõik mõistavad, mida see tähendab. Nii et siin on säilinud see mõte, et laul juhatab sisse kõik liturgilised osad.“

LAUL AITAB KESKENDUDA

„Aga on ka üks psühholoogiline moment, mille üle ma olen viimastel aegadel päris palju mõelnud. Milles seisneb laulu roll religioosses muusikas? Ta aitab koondada. Ei ole mingi saladus, et inimeste pead on täis mõtteid ja tundeid ning mitte alati ei saa kirikus maha panna seda, mis oli õues – eriti kui tegemist on seal olnud mingite väga puudutavate asjadega. Siis aitab ühine laul, ühine hingamine kaasa, et inimene saaks jumalateenistusel kergemini keskenduda – isegi kui see ei kõla nii võimsalt, kui me oleme harjunud kontserdisaalides ja laulupidudel kuulama.

See on üks vastus küsimusele, miks siiski tasuks ka ise kaasa laulda, isegi kui sa kujutad ette, et ei suuda ühtki nooti õigesti esile tuua. Enamasti see nii hull ei ole, aga kindlasti aitab laulmine keskenduda sellele, mis jumalateenistusel tegelikult toimub.

Kõik, kes on laulnud, teavad, et samal ajal ei saa mõelda ükskõik millest – see ei õnnestu. Isegi kui sa laulad „Kaera-Jaani“, siis sellel hetkel sa ei mõtle ei suuri ega väikseid mõtteid, see lihtsalt ei õnnestu. Mingis mõttes on ka jumalateenistusel nõnda, et ühelt poolt annab laul pausi ja pidurdab mõtete voolu ja segadust, mis võib meie peades olla. Teiseks aitab laul kaasa keskendumisele. Nii et laulul on kirikus lisaks liturgias oleva toetamisele ka inimeste keskendumist soodustav roll.“

ÜHINE LAUL, ÜHINE HINGAMINE

„Luterlik laul on suhteliselt lihtsakoeline, ei ole muretsetud selle pärast, et üht meloodiat võidakse kasutada mitme laulu puhul. See teeb sellest tarbemuusika ja nii on seda ka mõtestatud. Seda kasutatakse jumalateenistusel ja selle muusika eesmärk ei ole eelkõige pakkuda muusikalist katarsist, mida me ootame siis, kui läheme kontserdile, kus head esinejad kannavad muusikateoseid ette.

See lihtsus on tehtud sellepärast, et inimesed saaksid kaasa laulda. Aga kiriklikul tarbemuusikal on üks põhimõtteline vahe klassikalise popkultuuriga, mida me nimetamegi meelelahutamiseks. Liturgiline muusika, kirikumuusika on pigem meele koondamine – täiesti vastupidine eesmärk on sellel. Mitte see, et me laseme ennast nüüd lõdvaks ja midagi ei toimu, õpetaja ei lähe kantslisse ega altarisse ja üleüldse laulmise ajal suurt midagi ei tee sel hetkel, vaid justkui puhkab järgmise etteasteni, mis liturgias tuleb ... Aga see on just meelte koondamise seisund. Seal ei ole oluline see, kui hästi keegi laulab, vaid see, et me teeme seda koos ja keskendume sellele, mis tulemas.

Et seda kõik suudaksid teha, siis peab laul olema selline, et ei tekitaks inimestes suurt raskust.“

MIKS NII MÕNIGI INIMENE EI LAULA KIRIKUS KAASA?

„Siin on erinevaid põhjusi. Kui inimene käib ainult jõulukirikus, siis ta kuuleb umbes seitset laulu ja ta ei kuule kunagi ühtegi teist laulu, kuna ta ei käi muul ajal kirikus ega õpi kunagi selgeks ka liturgiat, sest jõuluõhtu jumalateenistus on täiesti teistsuguse liturgiaga kui pühapäevased jumalateenistused. Üks on selge – kui sa ei praktiseeri, siis tuleb kõik väga kaua või ei tule üldse kätte.

Need inimesed, kes käivad kirikus sagedamini, omandavad laulud lihtsalt. Kui kuuled neid laule väga tihti ja teed jälle ja jälle kaasa, siis ühel hetkel oledki omandanud 20–30 tuntumat koraali, mille viise lauluraamatus kõige sagedamini kasutatakse. Nii et praktiseerimine on väga tähtis.

Teiseks on tähtis aru saada, et kogu jumalateenistus on ühistegemine, mitte ainult vaimuliku erilise rolli täitmine, milleks ta on seatud. Jumalateenistus on kõigi kirikuliste ühine asi. Kui inimene selles ei osale või teeb valiku, milles seal osaleb ... Mõni kuulab ainult jutlust. Väga hea, kui inimene kuulab jutlust ... aga kõik ülejäänu on tema jaoks nagu ilustuse pärast või lihtsalt käib kuidagi asja juurde. Kuid sel juhul ei ole inimene jumalateenistuse mõttest õigesti aru saanud. Jumalateenistusel me kuulutame Jumala Sõna kõige erinevamatel viisidel, k.a kirikulaul.“

SOOV KESKENDUDA KRISTUSELE JA TEDA KIITA

„Nii et kirikulaulu juures ma rõhutan meelte koondamist, laulu kui palvet ja kui ühistegevust, ühispalvet – just laul toob selle väga hästi esile. Kõik, kes me oleme täna jumalateenistusel, me teenime kaasa. Need asjad on kõige olulisemad mõistmaks, miks me üldse kirikus laulame.

Kui vaadata religiooni ajalukku, siis nii kaugele, kui me üldse saame minna, on ükskõik millises kultuuris või traditsioonis olnud muusika roll totaalne. Kui šamaan tantsib ja taob trummi, siis vaieldamatult on see helide tekitamine muusika. Miks nii? Vastuseid on palju, kuid ilmsesti tuleb siit ka see, et helide mõju on teraapiline, tervendav, ja see on alati olnud teada ja kasutusel. Sõnumi kuulutamise mõju ja kõiki neid vibratsioone, mis inimeses muusikast tekivad, on nüüd ka teaduslikult uuritud.

Kirikulaulul on suurem tähendus kui see, et me laulame liturgia ajal neli-viis vaimulikku laulu. Seal on ka psühholoogilised tegurid, ühine palveviis, keskendumise kaasaaitamine – kõik need komponendid on kirikumuusikas olemas.

Sellepärast pole midagi imestada, et me ei saa kuidagi ka kirikumuusikas lähtuda vaid sellest, et võtaks võimalikult palju ja kiiresti kasutusele kõik laulud, kus on nimetatud Jumalat või Jeesust. Kui me näeme, et luterlikus kontekstis on raskusi klassikalise lauluvara omandamisega, kus kogudus muutub laulvaks ja tekib ühine hingamine, siis on veel raskem seda ette kujutada siis, kui me võtame kogu aeg uusi lugusid. Paratamatult jääks neid siis laulma vaid väga väike hulk inimesi. Seega on kirikumuusika konservatiivsus teatud mõttes paratamatu – kui me peame silmas jumalateenistust kui ühispalvust ja tänu, mida me koos toome Jumala ette. Siin on vastus ka küsimusele, miks me ei võta kõiki lugusid, mida ka on tore laulda ja mida maailmas on lugematu hulk, kiiresti kasutusele. Sest siis jääks see ühine hingamine ära.

Inimene, kes tuleb kirikusse jumalateenistusele, ei tule kuulama laulu. Isegi siis, kui kirikusse tulek on väga juhuslik ja üle mitmete aastate, tuleb inimene sinna kellegi või millegi muu pärast kui mõni laul. Kuid seda on paljud inimesed küll maininud, et kui nad on suhteliselt harvad kirikuskäijad, siis ikkagi tekib kirikus äratundmine: „Ahaa, ma olen seda laulu kunagi lapsepõlves kuulnud!“ Muidu on kõik võõras – alates liturgia korrast kuni inimesteni, kes seal on –, aga siis tuletab kirikumuusika meelde midagi, millest on kunagi kuuldud või kus on ise osaletud. Siin on palju aspekte.

Kui ma keskendun Kristusele ja ma tahan anda oma panuse, et täna saaks Ta kiidetud ja ülistatud – ja ainult sellele keskendun –, siis mul ei ole probleeme sellega, kui hästi ma laulan või ei laula. Ma tahan koos teistega laulda kiitust Temale, kes on mind lunastanud, päästnud, Sõna andnud, ja kellele ma saan toetuda oma elus.“